Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1 Jh 2:1-14
Valguses käimisest1Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige,
2ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.
3Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske.
4Kes ütleb: „Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde.
5Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas.
6Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.
Armastuse käsust7Armsad, käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus, vaid on vana käsk, mis on teil olnud algusest peale. See vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud.
8Kuid taas - käsk, millest ma teile kirjutan, on uus ning on õige tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba.
9Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses.
10Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks.
11Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.
12Ma kirjutan teile, lapsed, sest patud on teile andeks antud tema nime pärast.
13Ma kirjutan teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma kirjutan teile, noored, sest te olete ära võitnud kurja.
14Ma olen kirjutanud teile, lapsed, sest teie olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja.
Tänane kirjakoht toob meid usu keskme juurde. Johannes on realist. Läbi terve kirja hoiab ta ülal pingekaart valguses olemise ning jätkuva patutegemise vahel (s 9) - see ei ole lihtsalt mõistetav paradoks, ometi selline, mis haakub iga kristlase isikliku kogemusega.
Üks meie kultuuri poolt sisestatav vale on, et kui me eksime, siis ei ole see meie süü. Pigem on süüdi meie kasvatus, sotsiaalne keskkond, töökoht, perekondlikud pinged jne. Ja me veename endid, et see mida meie tegime, ei olegi tegelikult patt. Ega kõikide teiste süüdistamine ise pole midagi uut. Piisab, kui vaadata Piibli kõige esimest jutustust, kust leiame Aadama, kes süüdistas Eevat, ning Eeva, kes süüdistas madu.
Johannes aga lõhub sellise mõtteahela 1Jh 1:8-10, ning 2.peatüki alguses. Me kõik oleme isiklikult vastutavad enda tehtud pattude eest - ja patt on tõsine asi. Patt lahutab meid Jumalast, see aga oleks väljakannatamatu - ning just seetõttu teeme mida iganes, et ennast välja vabandada. Ja siiski on olemas ka andestuse ning puhtaks saamise võimalus. Jeesus Kristus kandis ristil meie patu kogu raskuse. Jumal on valgus, täiuslikult puhas, ning Ta ei ole mingil viisil patuga seotud - ja ometi armastab Ta meid, kes oleme patused.
Kuidas suudab Ta end meiega lepitada? See on müsteerium.
Pole ka mingit põhjust arvata, et pahaseks saanud Jumal valas oma viha välja enda Poja peale - see on inimlik analoog ning väär juba sellepärast, et Jeesus oli Jumal. Ta võttis meie patu enda peale. Ning meie käitumine (s 6) näitab, mil määral oleme sellest tegelikult aru saanud. See, kui palju oleme omaks võtnud Tema väärtusi, prioriteete ning suhtumist.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson