Johannes tuleb tänases tekstis ühe oma võtmeteema, kogudusesiseste suhete juurde. Kohtame siin mitmeid kajasid Jeesuse õpetusest (nt Jh 13:16) mida Ta andis edasi vaid mõned tunnid enne ristile minekut, ning kus Jeesus ikka ja jälle rõhutab oma jüngritele nende omavahelise armastuse olulisust.

Sageli mõtleme tõest kui abstraktsest ja teoreetilisest mõistest, mida on võimalik tõestada hästi valitud argumentide toel või läbi hoolika uurimise kusagil laboratooriumis. Jeesuse ja Johannese jaoks aga oli tõde oma olemuselt väga praktiline ning leidis tõestuse inimsuhete raskes töös. Tõde on seotud valguses elamisega (s 8), ning see tähendab oma vendade ja õdede armastamist ning neist hoolimist (s 9,10). Kui me teisi ei armasta, siis me kas ei kuuletu Jeesusele või ei järgi Tema eeskuju (s 6).

Tegelikult on see raske. Meid ümbritsev maailm rõhutab vajadust hoolitseda eelkõige iseenda eest. Isegi kogudustes saavad isiklikud huvid sageli suurema tähelepanu osaliseks, kui teiste huvid ( vrd Fl 2:4). On ju ikka neid, kellega me parema meelega ei räägiks ja teisi, kelledest räägime nende seljataga. Selle peale ütleks Johannes, et nii toimides ei ela me valguses ega tee ka tõtt.

See, kuidas me üksteisega läbi saame ja lävime annab tunnistust, milline on tegelikult meie usk Jeesusesse.