Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 9:2-13
Jeesus kirgastatakse2Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees,
3ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.
4Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega.
5Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
6Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm.
7Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”
8Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.
9Ja kui nad mäelt lahkusid, keelas Jeesus neid, et nad kellelegi ei jutustaks, mida nad olid näinud, enne kui Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist.
10Ja nad pidasid meeles need sõnad, ent omavahel arutasid: „Mida tähendab surnuist üles tõusma?”
11Ja nad küsisid Jeesuselt: „Miks kirjatundjad ütlevad, et enne peab tulema Eelija?”
12Aga tema lausus neile: „Eelija tuleb küll enne ja seab kõik korda, aga kuidas on kirjutatud Inimese Pojast, et temal tuleb palju kannatada ja teda põlatakse?
13Aga ma ütlen teile, Eelija on juba tulnud, ent nad on talle teinud, mida kõike aga tahtsid, nii nagu temast on kirjutatud.”
Oma 1762. aastal kirjutatud kirjas mõtiskleb John Newton: “ Võibolla polegi midagi muud peale lihast ja verest õhukese vaheseina meie ja nende õnnistatud hingede vahel trooni ees. Kui me vaid võiksime näha….” (Josiah Bull, Letters by the Rev John Newton, 1869 ). Nende kolme mehe jaoks (s 6), oli too lühiajaline “tavapärasuse loori” (Tom Wright) kõrvaletõmbamine pigem ehmatav kogemus, kuigi samas ka selline, mis aastate möödudes muutis nende endi usu ning koguduse usu tugevamaks viisidel, mida nad iial ei oleks osanud kujutleda (2Pt 1:16-18, Lk 9:31).
Kuidas peaksime meie sellest sündmusest aru saama? Taas tuleb tõdeda, et “teksti sisse minek” ning Markuse poolt antud detailide üle mõtisklemine on võimas harjutus: kõrge, eraldatud paik, Jeesuse tuttavlik tuunika muutumas korraga sätendavaks, kirkaks, pimestavalt valgeks ning aja peatumine, kui Mooses ja Eelija vestlevad Jeesusega saabuvatest sündmustest Jeruusalemmas (1Ms 13:14–16; 1Kn 18:36–40 Mt 17:10–13). Kas nad julgustasid Teda, meenutades Jumala paradoksaalseid viise läbi kannatuse ja surma elu tuua? Kas just seda vajas Jeesus, seistes tol ajastute teelahkmel? Ja loomulikult mähib Isa Ta üheks imeliseks väest laetud hetkeks enda armastusse ja toetusesse ( s 7). See mis juhtub Muutmise mäel on mikrokosmilises mõõdus paralleel kõigele sellele, mida Jeesus enne on õpetanud ning näidanud oma järgijatele siin evangeeliumis: et Ta on Messias, Kuningas, kellest prohvetid olid kuulutanud, ning et kui inimesed lubavad Jeesusel avada endi silmad näevad nad, milline Jumala riik tõeliselt on.
Teekonnal mäelt alla on õhk paks meeste küsimustest! Kui kaua peavad nad vaikima sellest mida on äsja näinud (s 9,10)? Jeesus jätab nad seda omavahel arutama, kuid annab neile uue arusaamise Messia tulemise ettekuulutamisest. Matteuse vähem salapärane versioon ütleb üsna selgelt, et Jeesus identifitseerib Eelija Ristija Johannesega ning ostuab enesele kui viimasele kolmest sõnumitoojast, kelle elu Jumal märkis hülgamise ja kannatustega.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth