"Teoloogiasse, mis on "valueelne", tuleb suhtuda ettevaatusega," kirjutab meeldejäävalt Walter Brueggemann*. See idee oleks enamikule variseridest  tundunud naeruväärne. Jumala eetilised standardid, nagu nemad neid tõlgendasid, olid neile peamiselt võimu allikas teiste üle. Küsimusel, mille nad esitavad Jeesusele, pole mingit seost pastoraalse murega - see on pigem katse Jeesust õnge võtta, kontrollida tema volitusi (s 2), võib-olla isegi provotseerida teda ütlema midagi Heroodese vastu, kelle abielu õigsuse oma käliga oli vaidlustanud juba Ristija Johannes (6:17,18).

Jeesus, nagu ikka, kohtleb nende küsimust "ettevaatusega" ja viib neid (aga eriti ümbritsevat rahvahulka) kaugemale Moosese hoolikalt sõnastatud loast abielu lahutada (5Ms 24:1-4), mida ta selgelt peab Jumala seaduseks loomise aegadest alates: inimene jätku maha oma vanemad, et elada täiesti uutmoodi suhtes, mis võib olla nii intiimne, et tegu on justkui uue olendiga (s 8). Oma õpetlikus kommentaaris järeldab Tom Wright, et kui Jeesus rõhutab siin ranget tagasipöördumist 1Ms standardite poole, Jumala algse kavatsuse poole, siis on ta kas lootusetult idealistlik või usub, et saabuv kuningriik toob kaasa võimaluse südamete pehmenemiseks**. Meie kogudused peaksid kindlasti olema sellise pehmenemise keskusteks.

Kui palju peab Issand igatsema, et kogudused oleksid kohad, kus lükatakse tagasi kohutmõistev valueelne teoloogia abielulahutuse ja paljude muude eetiliste küsimuste kohta; kohad, kus abielusid reaalselt hoitakse ja toetatakse, mitte ei kritiseerita ega lahata, kus ebaõnnestumised pigem nutetakse välja kui räägitakse edasi ja kus püütakse mõista ka neid, kes meist radikaalselt erinevad.