Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 1:57-66
Ristija Johannese sünd57Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja.
58Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga.
59Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias.
60Ent tema ema kostis: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!”
61Nemad ütlesid talle: „Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.”
62Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada.
63Sakarias palus lauakese ning kirjutas: „Johannes on tema nimi.” Ja kõik imestasid.
64Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat.
65Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus.
66Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?” Sest Issanda käsi oli temaga.
Luuka poolt kirja pandud Ristija Johannese sündimise loos täidab Jumal oma enne antud tõotuse Sakariasele (Lk 1:13). Iga lapse sünd toob suurt rõõmu ning Johannese ei ole selles mõttes mingi erand. Kõik tema sugulased rõõmustavad, sest Eliisabeti häbi on muutunud rõõmuks. Eliisabet ja Sakarias osutavad oma ustavust Jumalale, tuues Johannese ümberlõikamisele (1Ms 17:1-14). Vastu tolleaegset kultuuritraditsiooni ja suguvõsas kasutatavaid nimesid, pannakse lapsele nimeks Johannes- ja seegi on kuulekuse osutamine Jumalale (Lk 1:13). Nimepanemisele aga järgneb kohe ime -Sakariase kõnevõime taastub. See on paljude imede eelkäija, millest Luukas edaspidi jutustab ning mida ei tee Johannes, vaid Jeesus. Sakariase esimesed sõnad on kiituse sõnad, ja see meenutab Maarja kiituslaulu eelmises osas. Kogu ülejäänud suguvõsa täidab hämmastus ning sündinud poisi tuleviku suhtes tekivad suured ootused.
Et Johannese mõlemad vanemad oli preestrisoost, oodati ka temalt sellesse teenistusse astumist. Jumalal aga olid teised plaanid. Johannesest pidi saama viimane prohvet vana korra järele Eelija traditsioonis. Ta sai korraliku kasvatuse oma vanematelt, kes andsid talle edasi kogu juutide loo, Pühakirja ning lootuse Messia tuleku kohta. Ta pidi suureks kasvama täis sisemist tuld, elama kõrbes, ja siis kutsuma inimesi meeleparandusele ja ristimisele, valmistades sel viisil teed Messiale. Nagu paljud prohvetid Iisraeli minevikust, ja ka Luuka jutustuses esinevad prohvetid (Jeesus, Stefanos, Jaakobus) ning mitmed hilisemad kristlikud juhid (Peetrus, Paulus, ka Antipas Ilm 2:13), suri ka Johannes märtrisurma.
Selline on Jumal. Ta toimib ajaloos, kutsub inimesi, muudab nende elu - preestri omast prohvetiks; kalameestest, maksukogujatest, selootidest või variseridest apostliteks; lapsest neitsi üsas maailma Päästjaks. Ta kasutab inimesi ajaloo kujundamisel. Ta kasutab neid, kes sellega nõus on. Ta kasutab meid. Küsimus on vaid selles, kui avatud oleme meie Tema kutsele.
Selle kommentaari autor: Mark Keown