Naised on Luuka jutustuses tähtsad. Koos Anna, Marta, Maarja Magdaleena, Johanna, Susanna, Tabiita, Priscilla ja teistega on siin, päästeajaloo pöördepunktis, need kaks naist kui võrratud eeskujud jüngerlusest ning õigsuse, ustavuse, teenimise, palvemeelsuse, julguse ja kõhklematu kuuletumise musternäidised. Nad on ka uskumatult suured eeskujud emaduses, kasvatades oma lapsi Issandas ja suure armastusega. Kui ka mõned kristlikud traditsioonid on Maarja staatuse vahest liiga kõrgele tõstnud, on siiski õige teda austada kõrvuti Peetruse ning Paulusega kui tõelise jüngerluse esindajat. Igal jõuluajal peaksime tooma tänu Jumalale ka Maarja ustavuse eest.

Luuka jutustus alles emaüsas olevaist Johannesest ja Jeesusest, toob esile veel sündimata laste tähtsuse. Jumala sõna kohaselt algab inimeseks olemine viljastumise hetkest. Veel emaüsas olles täitub Johannes Püha Vaimuga ning liigutab reageerides Maarja ja tema kõhus oleva Jeesuse ligiolule. Taavet laulab: “…mu ema üsast alates oled sina minu Jumal. “ (Ps 22:11). Ja taas laulab ta: “ ..sina…… kudusid mind mu ema ihus “ ( Ps 139:13, vt ka Kg 11:5; Ho 12:4). Jumal kujundab prohveteid, oma Sulast ning ka apostleid - ning sind ja ka mind - juba emaüsas.

Luuka jutustus Jeesuse sünnist kõnetab aga tugevalt kahte meie ajastu suurt tragöödiat. Kõigepealt naiste rõhumist ja allasurumist: kristlased on kutsutud vastu seisma meeste domineerimisele. Teiseks kõnetab see lastevastast vägivalda: kristlased seisavad laste õiguste eest. Me seisame ka sündimata laste eest. Teeme seda armus ja armastuses, mida see sündimata Jeesuslaps ilmutab, kui ta kasvab täismehe ikka ning hüüab: “Laske lapsukesed minu juurde tulla” (Lk 18:16). Me edastame Jumala armu neile naistele, kes on tulnud läbi raseduse katkemise või lõpetamise valust. Me pakume tuge neile, kes on silmitsi soovimatu rasedusega, olles sel teekonnal nende kõrval. Me avame oma kodud adopteerimisele, et pakkuda alternatiivset võimalust. Ja armust kantuna palvetame muutuste pärast.

Kasutades Psalm 59 sõnu, puhkeb Vaimust täidetud Maarja laulma. Ja tema kiituslaulu on õigusega kristluse ajaloos nimetatud “Magnifikaadiks” (kiituslauluks), andes sellele nime ladina k laulu kõige esimese sõna järgi: “Magnificat anima mea Dominum”. Eelnedes Jeesuse sünnile on see kiituslaul teatud mõttes hümn tervele Uuele Testamendile (vrdl Mirjami lauluga 2Ms 15 peatükis, Vanas Testamendis). Maarja laulab Jumala armust ja päästest. Oma laulus vaatab ta ette sellele, kuidas Jeesus pöörab maailma peapeale: ta kukutab uhked ning tõstab üles alandlikud (Õp 3:34; Jk 4:6; 1Pt 5:5), täidab näljased aga saadab ära rikkad tühjade kätega (vt Lk 6:20-26). Maarja lapse läbi saab Jumala leping Aabrahamiga täidetud kaastundlikus tervendamises, ülimas ohvris ning ülestõusmise väes. Ja on igati kohane, et “kus iganes maailmas evangeeliumi kuulutatakse” (Mk 14:9), lauldakse ka Maarja laulu tema mälestuseks ja kiituseks “Issandale, minu Päästjale” (s 47).

Kui kõik see meile kohale jõuab, mida muud saame siis teha kui ülistada Maarja kombel Jumalat?

See laps saab täiskasvanuks ning astub lavale selleks, et rajada uus maailm, milles lõhestatud inimkond saab taas üheks. Läbi armu ja halastuse nagu seda omas Maarja, Eliisabet, sina ja mina, saab see maailma vähehaaval muudetud. Meie oleme tema suuvoodrid, tema käed ja jalad, kuulutades sellest loost sõnade, tegude ja suhtumiste läbi. Pühas Vaimus on meid kutsutud ühinema Maarjaga, et kõrgeks tõsta Tema püha nime!

On väga lihtne unustada et kõige esmalt on meid loodud austama Jumalat. Westminsteri Lühike Katekismus ütleb: “Inimese peamine eesmärk on tuua kiitust Jumalale ning Temast igavesti rõõmu tunda.”. Hiljem, kui Jumal meis täidab näljased vaimulikult ja materiaalselt, hakkab ka meie läbi valgus särama ning meie head teod kiitust tooma Jumalale taevas ( Mt 5:16). Ja mida muud neil 2016.aasta jõuludel peaksime tegema, kui ühinema Maarjaga, et kõrgeks kiita Jumalat?