Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 5:1-11
Jeesus kutsub esimesed jüngrid1Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama,
2et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke.
3Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.
4Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!”
5Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.”
6Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.
7Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.
8Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”
9Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.
10Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”
11Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.
Kuigi meie Piiblis on tänase teksti pealkirjaks “Jeesus kutsub esimesed jüngrid”, ei pruugi siin kirjeldatud sündmus aset leida samal ajal kui toimus Siimon Peetruse kutsumine Mt 4:18. Nagu eelnevalt juba märgitud näib, et Jeesus ja Peetrus tundsid üksteist juba varasemast. Juba Kapernaumas oli Siimon märganud Jeesuse õpetuse ja sõna meelevalda ning oli sellest hämmingus. Siiani olid vaid kurjad vaimud ära tundnud, kes Jeesus oli, kuid nüüd hakkab ka Siimon aimama, et Jeesus on teatud mõttes täiesti erinev kõikidest teistest inimestest. On võimalik ka imede tunnistajaks olles ning neid lausa imetledes jääda siiski eemalolevaks.
Siimon aga kogeb Jeesusega reaalselt kohtumise väelisust ning ta ei ole kindel, kas ta selleks valmis on. Ta nimetab Jeesust “õpetajaks” (s 5) ning langeb põlvedele tunnustades oma patusust (s 8). Asi pole lihtsalt kalades, mida ta näeb, vaid tolles Jumala sõnu lausuvas mehes. Mehes, kellest hoovab kohutavat pühadust ja pole mingi ime, et Siimon kardab. Jeesus vastab: “Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” - (elavalt) (s 10). Siin tekib ka kontrast surnud kalade ja elavate inimeste vahel.
Seepeale jätab Siimon paadi koos kõikide äsjapüütud kaladega (!) selleks, et järgida Jeesust koos oma kalameestest sõprade, Johannese ning Jaakobusega.
Tol päeval oma paadist lahkudes, pole Siimonal vähimatki aimdust sellest, kuidas Jeesus tema elu muudab. Too mees tõmbab teda otsekui magnetiga. Siis järgneb kolm aastat õpinguid Jeesusega koos teenides. Kolm aastat järgida püüdes, vigu tehes, ning kogedes Jeesuse kannatlikku korrigeerimist. Kolm aastat, mille vältel tema armastus Jeesuse vastu kasvab aina suuremaks. Sündmuste jada suubub Jeesuse ristilöömisesse, ning Peetruse hävitavasse reetmisse (Mt 26:69-75); seejärel saab ta järve kaldal, peale Jeesuse ülestõusmist kogeda andestust (Jh 21:4-19 NB! jälle kalad!); ja siis tuleb Nelipühapäev, kus Peetrus “püüab” 3000 inimest, kes kõik hakkavad uskuma Jeesusesse (Ap 2:41)! Jeesuse järgimine võib tuua selliseid tagajärgi, mida me isegi kujutleda ei suuda.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson