Tänane lugu on tähelepanuväärne kõige muu kõrval ka oma anonüümsuse poolest. See juhtus “ühes linnas”, teadmata ajal, ja pidalitõbise nime meile ka ei öelda. “Pidalitõbi” Uues Testamendis ei ole see pidalitõbi, mida meie tunneme. Selle terminiga määratleti väga erinevaid nahahaigusi, millest igaüks võis inimese muuta oma kogukonnast väljaheidetuks. Kas sa suudad ette kujutada, mis tunne on, kui mitte keegi ei tohi sind puudutada ja sa ise ei tohi kedagi puudutada, ning kõigele lisaks kuulutatakse sind “ebapuhtaks”? Läbi puudutuse annab inimene edasi nii paljut, mida sõnadega iial anda ei saa. Seega tähendas, et tolle pidalitõbise lähenemine Jeesusele nõudis suurt julgust. Samas näeme ka Jeesuse julgust, sest Jeesus puudutab pidalitõbist reaalselt, samamoodi kui oli puudutanud inimesi Kapernauma rahvahulgas. On loogiline, et Jeesus riskis enda nakatumisega, ometi näeme, et mõju ühelt teisele kulges hoopis vastupidi - Jeesuse puudutus mõjutas pidalitõbist ja tolle haigus haihtus sekundiga! Mida võis see mees küll kogeda? Minnes preestri juurde sai ta ametlikult taasühendatud oma kogukonnaga. 

See on evangeeliumite lugude seas nii tüüpiline lugu, et seda lugedes tekib peaaegu déjà vu kogemus ning on väga lihtne kujutleda ennast nende sündmuste sisse. Ka meil on haavu ja läbikukkumisi, mida me erinevatel põhjustel ei saa jagada teiste inimestega. Aga me saame need tuua Jeesuse ette. Tema puudutuses on vägi.

Hoolimata Jeesuse käsust, et mees ei kuulutaks sündinud imest kellelegi, pääseb lugu liikvele. Sõna jõuab Jeruusalemma ning sellel on tõsised tagajärjed (Lk 5:17, 21). Jeesus on sel ajal läinud aga hoopis üksinda palvetama. See oli osa Tema päevarütmist, mida Luukas eriliselt esile tõstab. Järjekindlalt keeldub Jeesus rahvahulkade austusavaldustest ning otsib selle asemel isiklikku aega oma Isaga, kellelt tuleb Talle uus jõud ning juhtimine.