Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 2:10-18
Jumala Poja ülevusest10Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja, selle, kes viib kirkusse palju lapsi.
11Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.
12Ta ütleb: „Ma tahan kuulutada su nime oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!”
13Ja taas: „Ma tahan loota tema peale.” Ja taas: „Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!”
14Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi -,
15ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.
16Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest!
17Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks.
18Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.
Kogemus on kõige tõesem teadmine, kõik ülejäänu on teooria. Läbi jagatud kogemuse muutuvad väljasolijad asjasse pühendatuiks, kogedes sarnaseid tundeid. Ja kui iseloomulik Jumala tarkusele ning armastusele on selleks, et „viia kirkusse palju lapsi“, paluda kõigepealt oma Pojal läbi teha see tee ning saada meie pääste „autoriks“ ( juhiks, teerajajaks).
Selle teostamine ilma teeskluseta täielikus samastumises nõudis temalt täielikku sisenemist ka inimese igapäevasesse võitlusesse kurjuse ahvatluste vastu. Et seda teha pidi ta teadlikult nõrgendama oma kaitsevõimet eelootavas võitluses saatanaga. Kuidas muidu oleks ta saanud täiesti kogeda Jumala tahte eiramise kiusatuse rünnaku täisvõimsust nii nagu meie seda kogeme, samamoodi nagu ka neid näivalt usaldusväärseid, vaevu hoomatvaid deemonlikke sosinaid, mis hävitasid esimese Aadama? Et saada meie päästjaks pidi ta kõndima meie teerada, sama aeglaselt, sammhaaval sellega tuttavaks saades ning ometi mitte komistama nii nagu see meiega juhtub. „Avades“ end saatana lummusele, sooritas Jeesus kujuteldamatu – selleks, et purustada see sädelev mull seestpoolt
Kui lähedal on Jeesus meile? Ta sidus end meiega samas lihas, samas perekonnas olles „ kõigiti meie vend“ ( s 12,17,11) ning olles ülempreestrina ühendatud oma rahvaga ( s 17,18).
Ta sai oma siseteadmise meist siis kui „sidus tugeva mehe“ kes tuli röövima tema koda (Matt 12:28,29) – see tähendab et ta läbis inimeseksolemise sügavikud ristil, hävitades kurja haarde meie ümbert. Jeesus teab „inimveenide porimülkast ja raevust“, ta suudab tajuda iga nüanssi meie reaktsioonides kiusatustele. Sellepärast, et ta ise „kannatas kiusatusi“ –kannatusega mis olemuslikult sarnaneb meie omale ( s 18), tõusis ta üles otse diagnostilise teadmisega vaimsest rõhumisest ning sidumisest millega inimest saab survata – teadis, ka kus tuleb rakendada ja suunata tervenemine. Meie olukorra „diagnostilisest teadmisest“ lähtuvalt palvetab ta meie eest ning teenib meid. Ja kui sina palvetad, siis pea meeles et Jeesus su vend, palvetab Sinu eest rakendades kogu seda raskelt tulnud kogemust.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon