Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 2: 1-9
Jumala Poja ülevusest1Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks.
2Sest kui juba inglite kaudu räägitud sõna jäi püsima ning iga üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga,
3kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest, mis sai alguse Issanda enda kuulutusest ja mida meile on kinnitanud need, kes kuulsid,
4kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust tunnustähtede ja imedega, mitmesuguste vägevate tegudega ning Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.
5Ta ei alistanud ju inglitele tulevast maailma, millest me räägime.
6Aga keegi kusagil ütleb tunnistades: „Mis on inimene, et sa teda meeles peaksid, või Inimese Poeg, et sa temast hooliksid?
7Sa tegid ta pisut alamaks inglitest, siis sa pärgasid ta kirkuse ja auga,
8kõik sa alistasid tema jalge alla.” Selles kõige alistamises ei ole ta jätnud ju midagi talle alistamata. Aga praegu me ei näe veel, et kõik oleks talle alistatud.
9Ometi me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast.
Saatanal on üks väga tõhus strateegia: organiseerida asjad nii, et kristlased „uhutakse eemale“ (s 1). Seda tegusõna kasutati paatide kohta, mis tõusuveega oli oma kinnitusotstest lahti pääsenud, sama sõna kasutati ka siis kui räägiti sõrmusest, mis sõrmest oli ära libisenud. Mõlemad väljendid viitavad täielikule alistumisele välismõju(de)le, mis alguses on märkamatu aga kui märgatakse, siis on juba liiga hilja ning paat, sõrmus või kristlane kaotatud. „Heebrealaste“ jaoks oli selleks tõusuvee tõmbeks – judaism; meie puhul sageli pehme ja praktiline ateism mis immutab meie kultuuri järelejätmatult solvangutega nagu „Jumal - kui üldse on mingisugust Jumalat - ei oma mingit mõju reaalses elus“. Ning tuleks selle tõusuvee esmaste hammustamiste osas valvel olla (s 1: pange tähele) – need on asjad nagu: palvevajaduse vähenemine, hirm astuda välja Jumala poolt (1Ts 5:16-24).
Kirja autori pastoraalne meetod on instrueeriv, otsekui allhoovuste eest hoiatav megafon, millega ohtlikes vetes pahaaimamatuid suplejaid äratatakse ( s 2-4: kuidas me põgeneme?).
Autor laiendab oma argumentatsiooni Kristuse absoluutse autoriteedini, küsides mida tähendab tegelikult inimeseks olemine ( s 5-8). Jumal seadis inimese osavaks ja talentidega varustatud haldajaks kogu loodu üle. Inimene oli otsekui taeva ja maa „piire ühendav“: tehtud mullapõrmust, kuid kelle eesmärgiks ja saatuseks pidi olema taevane eksistents, talle oli antud isiksus, kes oli võimeline suhtlema Loojaga. Selle asemel saab inimesest äärmiselt ohtlik mõistatus.
Salm 8: „ praegu me ei näe veel, et kõik oleks talle alistatud“ on aegade suurim alapakkumine. Blaise Pascal nimetab inimest „universumi auks ja kõntsaks“, kelles on osa ema Teresast ning teine osa massihävitusrelvast; kes on samaaegselt võimeline nii pühaduseks kui Holokaustiks; keda esindavad nii Bach kui ka Belsen. Mida peaksime selle looduga peale hakkama? Jumala vastus viib meie ahastava vaate eemale „inimesest“, suunates selle ühele teisele , täiesti erilisele mehele Jeesusele (s 9).
Inimkonna kollektiivse sõnakuulmatuse varemetelt, äratab Jumal ellu uut tüüpi inimkonna, uue perekonna, kes on astub Temaga ühendusse ( s 10,11). Ja sellest, uut tüüpi inimesest „ eemale uhutud” saada – tähendab täielikku katastroofi.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon