Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 6:37-42
Jeesus jutlustab rahvale37Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!
38Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.”
39Aga ta rääkis neile ka tähendamissõna: „Ega pime suuda pimedat juhtida teel? Eks nad mõlemad kuku auku?
40Ei ole jünger õpetajast üle, aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja.
41Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?
42Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!
Tavaliselt arvatakse, et meie elule antakse kord hinnang Jumala standardite järgi. Seepärast on paljudele üllatuseks Jeesuse ütlus, et meie üle mõistetakse kohut hoopiski meie endi standardite kohaselt. Mistahes alusel me hinnanguid teiste üle ka langetame, needsamad rakendatakse ka meile. Kui kritiseerime teisi- siis sama karmilt kritiseeritakse meid. Kui oleme teiste suhtes helded, saame heldust kogeda ka enda suhtes.
Jeesuse õpetus hoiatab meid silmakirjalikkuse eest. Meil pole lubatud suruda teistele peale standardeid, mida me ise ei järgi. Samas on see tekst ka hoiatus enesepettuse eest, sest küllalt sageli juhtub, et me ei tunne silmakirjalikkust ära enese juures. Pinnu ja palgi näide ilustreerib seda suurepäraselt.
Kogu see kujutluspilt on üleni liialdatud - kuidas üldse on võimalik teise silmas pindu märgata? Eriti veel siis kui enda silmas on suur palk, mis takistab igasugust nägemist? Ja kuidas üldse on võimalik palki enda silmas mitte märgata?! Aga me oleme nii tihti justnagu pimedad enda vigade ja läbikukkumiste suhtes, ning seejuures ikkagi valmis osutama teiste vigadele.
Üksteisele näpuga näitamine, pigem teiste kui enda üle kohtumõistmine on lõhestanud terveid kirikuid. NIng sama asi hävitab abielusid, perekondi ja kogukondi. See rikub töökeskkonda, mürgitab rahvusvahelisi suhteid, ja põhjustab isegi sõdu. Ja ikkagi - just nii nagu Jeesus osutas - on see läbinisti naeruväärne.
Esimene samm silmakirjalikkusest välja on hakata elama samade standardite järele, mida kohaldame teistele inimestele. Siis avatsame kiiresti, kui palju me ise eksime ning meis tekib alandlikkus otsida paremat teed. See parem tee on kinnitamine, julgustamine. Ja selleks on vaja helduse vaimu; andmist, selle asemel, et kritiseerida, soojust ning mitte kohtumõistmist.
Pilt mõõdikust, mille Jeesus meie ette selles tekstis asetab, on pilgeni täis heldust ja lahkust (s 38), peegeldades Jumala enda heldust, mis tervendab ja kosutab ning ial ei kisu teist maha.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey