Tänane tekst on otsekui eraldusjoon kristliku tee ja kõikide teiste teede vahel elus. Kristlik viis ütleb, et meil tuleb enda vaenlasi armastada. Samas puudub selles ettekirjutuses mittekristlaste jaoks igasugune mõte. Jeesuse eesmärgiks pole veenda meid mitte kättemaksma, või löögile löögiga vastama. Tema nõuande eesmärk on, et inimene muudaks end haavatavaks nende suhtes kes teda vihkavad või kohtlevad kui vaenlast. Täiesti kindlalt ei ole suuremat riski kui vastata kurjusele armastusega.

Samas ei tohiks me Jeesuse motiive vääriti mõista. Ta ei ütle, et kuritarvitaja peaks saama edasi vägivallatseda. Ta ei anna õigustust ega luba kellelegi kohelda teisi ebaõiglaselt või julmalt. Pigem joonistab ta välja maksimumi selles, et peaksime kohtlema teisi inimesi nii nagu soovime et meid koheldaks (s 31) ning see ei ole sugugi rumal.

Kui mina käitun kellegi suhtes halvasti, on tohutu kergendus kui siis avastan, et see teine ei plaani kasutada minu halba tegu minu vastu või mulle kätte maksta. Kui ta ei loetle pidevalt üles kõiki mu pahategusid, ega tegele järjepidevalt enda haavaga, rääkides kõikidele kui kohutav inimene ma olen - vaid “pöörab teise põse”  ja suhtleb minuga hoides tagasi enda haavatasaamist, siis see jätab mulle ruumi tegelikult mõista mida olen talle teinud.

See lahustab mu viha. See aitab mul näkku vaadata sellele mida ma tegin. Ja see kasvatab võimalust, et hakkan nägema enda süüd ning kogen kahetsuse valu.

Mitte ükski nimetatud asjadest ei muuda enda vaenlaste armastamist lihtsaks. Aga mis siis kui vaenlane üldse ei parandagi meelt? Mis siis kui kuri jääb võidutsema ning meie armastust kuritarvitatakse? Mis siis saab?

Vastus on see, et siis hakkame alles mõistma kui radikaalne on Kristuse armastus meie vastu ning kui suurt hinda nõuab ristitee järgimine. Siis viimaks saame aru, et ainuke lahendus on jätta lõplik tulemus Jumala hooleks.