Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 7:21-34
Issandast taganenud Juuda karistus21Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Lisage oma põletusohvrid tapaohvritele ja sööge liha!
22Sest sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt, ei rääkinud ma teie vanematega ega andnud neile käsku põletus- ja tapaohvri kohta,
23vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli!
24Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.
25Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid - läkitanud päevast päeva -,
26aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad.
27Ja kui sa neile kõike seda räägid, siis nad ei kuula sind, ja kui sa neid hüüad, siis nad ei vasta sulle.
28Seepärast ütle neile: See on rahvas, kes ei kuula Issanda, oma Jumala häält ega võta vastu hoiatust. Tõde on kadunud ja hävinud nende suust.
29Lõika oma juuksed ja viska need ära, ja alusta nutulaulu küngastel, sest Issand on põlanud ja hüljanud oma vihaaluse sugupõlve.
30Sest Juuda lapsed on kurja teinud minu silmis, ütleb Issand. Nad on asetanud oma jäledused kotta, millele on pandud minu nimi, ja on selle roojastanud.
31Ja nad on ehitanud Põletuspaiga ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi orus, et põletada tules oma poegi ja tütreid, mida mina ei ole käskinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud.
32Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda Põletuspaik ja Ben-Hinnomi org, vaid Tapaorg, ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud paika ei ole.
33Ja selle rahva laibad saavad taeva lindude ja maa loomade roaks, aga peletajat ei ole.
34Ja ma lõpetan Juuda linnadest ja Jeruusalemma tänavailt lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, sest maa muutub varemeiks.
Tundub, et alati on lihtsam olla religioosne kui Jumalale kuuletuda. Rahva keskendumine rituaalidele ning põletusohvritele tundub juba liiga suur olevat, ja samas järgivad nad rituaale ise täiesti ükskõikseks jäädes selles osas, mida Jumal tegelikult neil teha palus. Lepingus oleva rahvana on nad näinud kuidas sõnakuulmise tasuks on kasvav lähedus Jumalaga ning rahulik elu (s 23). Ometi on nad põlvkond teise järel devalveerinud oma suhet Jumalaga, sest on soovinud järgida enda tahtmisi, samas aga endiselt oodanud Jumalalt õnnistusi. Ka isegi siis kui Jumal läkitab prohveti neid hoiatama - ei võta nad vaevaks kuulata. Jeremija ei ole esimene, kes neid manitseb. Juba Jesaja märkis ära rahva silmakirjalikkust ning tühist mõtteviisi.
Jeremija frustratsioon on ilmne. Jumal ütles talle, et rahvas ei kuula teda ( s 27 -28). Rahvas ei ole enam võimeline tõtt rääkima. Nii ei ole Jeremija sõnum vaid hoiatus, pigem on see nutulaul. Need rituaalid, mida rahvas praegusel hetkel tegelikult vajab, on leinarituaalid (lõika ära oma juuksed - s 29), mis viivad nad tagasi sinna, kust eksitee alguse sai - sinna kus nad kummardasid paganate jumalaid - selleks, et nad võiksid tunda ahastust oma tegude pärast.
Hülgamise kogemus, mille osaliseks Juuda lähitulevikus saab, on tema enda põhjustatud. Patt teeb alati vahe meie ja Jumala vahele. Teame seda hästi enda isiklikust kogemusest. Kui Jeesus ristil koges et oli Jumalast maha jäetud, siis oli ta sel hetkel kandmas kogu maailma pattu. Ometi see mahajätmine, mida Jeesus ristil koges tähendas, et meie ei pea seda kunagi kogema ning see julgustab meid täna tugevalt, eriti kui oleme hetkel madalseisus või meile tundub, et Jumal on kaugele läinud. Kui patt aga enam ei lahuta, on Jumal alati meiega ning võib igal hetkel viia meid uue lootuse ja rahu sisse.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey