Kaasajal on kasvavaks mureks spinnimise, pooltõdede ja kallutatud informatsiooni edastamine nii avalikkuses kui eraviisiliselt. See iidne psalm aga defineerib jumalatuse peaaegu täiesti kui sõnade väärkasutamise. Laulja on rabatud (s 2) kui suures ulatuses on levimas tühijutud (kõik valetavad oma naabrite vastu), libekeelsus (meelitavad huuled) ning kahemõttelisused (kahepaikse südamega rääkimine). Kõige enam aga rabab teda nende suurustlemine kes ütlevad: “ Me võime ükskõik kelle ära rääkida ükskõik milles! Meie sõnad valitsevad maailma!” (s 4).

Kaasaegses maailmas on suurimad rääkijad ilmselt need, kes väidavad, et inimese sõnad mitte ei kirjelda vaid tegelikult konstrueerivad reaalsuse. Laulja kirjutab mitte kui pealtvaataja, vaid kui ohver; ta on üks neist nõrkadest ja abivajajatest, kes ägavad verbaalsete rünnakute all (s 6). Keel oligi kõige sagedamini laulja vaenlaste poolt nende vastu kasutatav relv ning laulja appihüüded Jumala poole kaitse saamiseks on sama sagedased, sest ainult Jumala kohtusaalis saab inimene kätte hüvituse selliste rünnakute eest.

Jumal tõotab kaitsta neid, kellele tehakse ülekohut (s 6) - ja see on tõotus mida saab täiesti usaldada, sest nagu kõik Jumala tõotused on seegi “puhtas kõne... on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud” (s 7). Jumala sõna pakub kindlat kaitset kõikide needuste, valede ja ähvarduste vastu (s 6). Jumal on valmis meie pärast lahingusse minema. Mil iganes peaksid olema kas valede, salavihjete, ähvarduste või vääralt kasutatud Jumala sõna ohver - võta kätte ning mine varjule sellesse jumalikku pelgupaika, palvetades nagu Mooses: 

„Tõuse, Issand,

et su vaenlased hajuksid

ja su vihamehed põgeneksid

su palge eest!” (4Ms 10:35)