Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 4:1-23
Vaenlased takistavad tööd1Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.
2Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.
3Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.
4Juudas öeldi: „Kandja ramm raugeb, prügi on palju - meil pole jaksu ehitada müüri.”
5Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”
6Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse meile kallale,
7siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha, lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade, piikide ja ambudega.
8Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde, naiste ja kodade eest!”
9Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle.
10Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga,
11kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega tööd ja hoides teisega viskoda.
12Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja minu kõrval oli sarvepuhuja.
13Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale: „Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.
14Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”
15Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast kuni tähtede ilmumiseni.
16Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.
17Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed, kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis end lahti ainult vette minnes.
“Ta on ülesandele pühendunud, strateegiline mõtleja ning keskendub etteantud töö ära tegemisele. Tema on enam suhetele orienteeritud inimene, suurepärane tiimi kokkupanemisel ning motiveerimisel.” Kõigis juhtimismudelites on oma iva, kuid enamik neist hakkab kas inimesi ära kasutama või kaldub pealiinist kõrvale.
See mis Nehemija loo nii väljapaistvaks teeb, on viis kuidas ta ühendab sihikindluse oma meeskonna eest hoolitsemisega. Pealtnäha on eesolev ülesanne kõikidele selge: tuleb ülesehitada Jeruusalemma müürid ja rajada uued väravad. Ometi kipub kohalik võimueliit otsekohese kõne asemel pigem keerutama. Rahvas on selles varisenud müüri killustikust üle külvatud paigas peaaegu sajandi. Veelgi enam nii kullassepad kui lõhnasalsvide segajad pole just parimad ehitajad. Ning takistused müüri edukaks taastamiseks aina kuhjuvad, rääkimata lugematuist rünnakuist, mis kõik osutavad projekti nõrkusele. Isiklik naervääristamine muutub avalikuks ja häälekaks küsimuste ja kõnetulvaks (s 2,3). Pilkajad, kes on otsustanud kõigutada ehitajate moraali ja sihikindlust, mõnitavad meeste kogenematust, puudulikke materjale ja teen-ise pealehakkamist. Ümberkaudsed naabrid aga ühinevad, et organiseerida relvastatud vastulöök kõikidest suundadest. Pilkamine, hirmutamine, nõrkuste paljastamine ning ähvardused moodustavad kokku arvestatava vastupanu, mis on nii mõnegi Jumalast insipireeritud missiooni põlvili surunud. Samutid ka heidutamine.
Nehemia plaaneerib iga rünnaku jaoks vastupanu. Olles oma viha Jumala ette välja valanud, innustab ta ehitajaid ühisele kaitsepalvele (s 9). Ta on teravalt teadlik inimeste hädaohkeist, kes nähes ülesande meeletut ulatust (s 10) ühtlasi kardavad oma ellujäämise pärast. Ta mõistab ka nende emotsionaalset haavatavust ning seda, et neil on vaja reaalselt näha kaitsvaid sõdureid ja relvi. Neil on vaja kuulda Jumala iidseid tõotusi sellest, kuidas kõigeväeline Jumal ise sõdib nende eest. Ning neile on vaja meenutada, et nad on eelkõige õlg-õla kõrval seisev meeskond. Neid on vaja julgustada ja lohutada reaalsete plaanidega järgmisteks sammudeks, aga ka jätkuvalt innustada lõppeesmärgi ja visiooniga. Nad peavad mõistma ja tajuma, et raske pingutus käib koos täieliku sõltumisega Jumalast.
Nehemia on valvel, väsimatu, kohkumatu, tundlik ning täielikult Jumala kaitset usaldav. Pingutades oma ülesande lõpuleviimise nimel, kujundab ta samas Jumala armu toel ühtset ja sidusat kogukonda.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard