Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 5
Palve Jumala kaitse saamiseks1Laulujuhatajale: vilepillidel mängida; Taaveti laul.
2Issand, võta kuulda mu sõnu, pane tähele mu ohkamist!
3Kuule mu appihüüdu, mu kuningas ja mu Jumal, sest sinu poole ma palvetan!
4Issand, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel.
5Sest sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest; paha ei või olla sinu külaliseks.
6Hooplejad ei astu su silma ette, sa vihkad kõiki, kes nurjatust teevad.
7Sina hukkad vale rääkijad; verejanulised ja kavalad on jäledad Issandale.
8Aga mina lähen su kotta sinu suurest heldusest ja kummardan su püha templi poole sinu kartuses.
9Issand, juhata mind oma õigluses mu vihameeste pärast, tasanda oma tee minu ees!
10Sest nende suus ei ole midagi kindlat, nende südames on hukatus, nende kurk on avatud haud ja libe on nende keel.
11Mõista nad süüdi, Jumal! Nad langegu oma sepitsuste tõttu; nende üleastumiste hulga pärast lükka nad ära, sest nad on sinule vastu hakanud!
12Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime!
13Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.
Ei ole teada, millised sündmused täpselt on selle psalmi taustaks, kuid meil on vabadus kasutada seda mistahes olukorras kui oleme silmitsi kurjusega. Õelad ja hooplejaid - kurje - mainitakse selles psalmis palju (s 5-7, 9 -11), siiski on psalm ise tegelikult positiivne.
Laulja esimene palve on, et Jumal kuuleks teda (s 2-4). Selgelt suures hädas, palub Taavet Jumalat: kuula, kuule mind, kuule! Samas - hoolimata oma ahastusest, säravad isegi selles olukorras Taaveti iseloomuomadused nagu õied keset lumist aeda.
Taavet palvetab, sest teab, et Jumal on väeline suverään, kes suudab sekkuda ning teda päästa. See võimas Jumal ei ole eemalehoidev, vaid Taaveti isiklik Jumal: “minu Kuningas ja Jumal.” Ka ei palveta Taavet vaid sellepärast et tegu on hädaolukorraga, vaid palve on osa tema argirutiinist ja hommikusest päeva alustamisest.
Ta on alandlikult valmis ootama suure ootusega - kuni Jumal vastab. Ta tunneb oma postisiooni ning ootab sellel, täis usku.
Teiseks palub Taavet, et Jumal armastaks teda (s 8): sest seda vajab ta rohkem kui midagi muud. Armastus mida tema otsib pole mingi mööduv kihk, või ajutine lohutus. Vaid Jumala ustav armastus, mis rajaneb Tema lepingul inimesega - armastus, millel on konkreetne kuju, eesmärk ja sellega liidetud ootused. See armastus annab Taavetile kindluse tulla Jumala ette ning kummardada ja kiita Teda. Kogu tema kõne keskmes on Jumal, mitte tema ise. Ja see on väljakutseks nii kaasaegsele jumalakummardamisele kui ka ülistusele - kus peatähelepanu nihkub sageli inimesele endale.
Kolmandaks palub Taavet, et Jumal juhiks teda (s 9-13). Ta ütleb päris karme sõnu oma vaenlaste kohta - nad on ülbed, valetajad, vägivaldsed ning ebausaldatavad mässajad. Taaveti esmaraeaktsioon ( ja võibolla ka meie oma) on võtta kohtumõistmine enda kätte - ometi ta palub: “Juhata mind…oma õigluses..” (s 9). Ta vajab Jumala kaitset, et olla kindel et patt ei pane teda eksima, ning et ta suudab ka oma õiglusnõuded jätta täiesti Jumala kätte (vt Rm 12:17-21). Taavet ei palveta üksnes enese eest, vaid kõikide eest, kes on Jumala ees õiged (s 13).
Selle kommentaari autor: Derek Tidball