Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 1:15-23
Palve usulise tarkuse saamiseks15Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu,
16ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades,
17et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel,
18valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees
19ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.
20See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas,
21kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul,
22ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele,
23kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.
Kuidas võiksime kõige paremini teiste eest palvetada? Tajume, et tuleks edasi liikuda lapsepõlve palvest: “Jumal õnnista issit ja emmet”, aga väga tihti me ei tea, mida paluda. Pauluse palve nende koguduste liikmete eest, mida ta oli külastanud on oma ulatuses hingemattev. Ja see õpetab ka meile, et teiste eest palvetades võime:
- Nende eest Jumalat tänada (s 16). Jumal on meid loonud elama koos teistega ning saame Teda tänada selle eest, et teiste elud on meile õnnistuseks.
- Palvetada regulaarselt (s 16). Üsna tihti on meie palve juhuslik või (teisi) unustav. Teiste inimeste Jumala ette toomine on oluline osa meie jumalasuhtest ning suhetest teistega.
- Küsida julgelt (s 17-19). Igatsedes ise Jumalale lähemale - peaksime sama palvetama ka teiste ellu.
Paulus väljendab kõigepealt oma tänu Efesose kristlaste usu ja armastuse eest ning jagab nendega oma lootusi. Ta igatseb, et nad võiksid Jumalat veel paremini tundma õppida. See saab aga toimuda vaid veel suurema ilmutuse ja arusaamise läbi. Tegu on Kolmainu Jumalaga (s 17), kes kingib meile Püha Vaimu vahendusel tarkust, avades meie silmad, et võiksime tõeliselt näha. Ometi ei tule see tarkus, mida vajame lihtsalt oma silmade avamisest, vaid avatud peavad saama meie “südame silmad” (s 18)
“Süda” on võimas metafoor, mis jookseb läbi Piibli. See on koht, kus tekib meie arusaamine ning ka vastus Jumalale. Näeme, et arusaamine elust ja asjadest ei teki kõigepealt meie meeles, vaid südames. Kui meie süda pole avatud Jumalale, siis me ei ole võimelised kogema ka usu rikkust. Paulus aga igatseb, et tema kaaskristlased kogeksid just neid rikkusi ja suuremat väge.
Palve ei ole vaid ekspertide valdkonda kuuluv asi. Paulus palvetab siin koguduste eest, hiljem aga (Ef 4:19) palub ta ise nende käest eestpalvet. Üksteise eest palvetamine on asi, mida kõik saame teha, ükskõik millises rollis me koguduses oleme.
Palve lähtub ühtsusest Kristusega (s 23) ning palvetame Tema nimel, teades, et Temal on vägi ja meelevald vastata meile väelist tegudega (s 22). Paulus meenutab meile, et vägi mille Jumal meile annab on seesama, millega Jeesus äratati surnuist (s 19-20). Milline hämmastav tõdemus!
Palves Jumala ees tuleb ka meile arusaaamine sellest, kuidas Kristuse vägi võib täna meie elus reaalselt toimida. Näeme selle väe reaalsust erinevais maailma paigus, kus imed sünnivad siis kui inimesed pöörduvad Jumala poole. Kristuse vägi uuedab ja värskendab ka meid palves olles, julgustades meid jätkuvalt oma usku ja usaldust Temale panema.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey