Paulus näeb vaimulikult surnud olemise (s 1) ja Kristuses elamise (s 5) vahel haigutavat kuristikku. Esimesed on vaevu teadlikud oma olukorrast; nad lihtsalt elavad ja tegutsevad nagu teised nende ümber, mugandudes üldiselt valitsevatele mõtteviisile ja kommetele. Üsna sageli arvavad nad, et on suutnud end vabastada piirangutest ja reeglitest ja naudivad vabadust - kuid Paulus on kindel, et nad ei ole vabad. Tema kirjeldab neid kui inimesi, keda valitsevad nende ihad ning kes on kuradi poolt seotud. Paulus viitab ka, et me kõik oleme kord sellisel viisil elanud (s 2,3).

Kontrastina need, kes on elavaks saanud Kristuses, on vabaks tehtud mugandumise mustritest ja enesepettusest. Nemad vaatavad maailma teistmoodi, keskendudes mitte endale vaid Jumalale; avatud kõigele heale, mida Jumal nende kaudu teha tahab ning neilt ootab.

Samas aga rõhutab Paulus, et liikumine ühest seisundist teise ei ole tee mida inimene ise võiks ette võtta. Meie pingutused selles osas ei muuda midagi, me ei saa seda kuidagi välja teenida ega enda teeneks arvata. See on and (s 8), Jumala armastuse ja halastuse töö. Otsekui ülestõusmine (s 6), mis on kättesaadav üksnes Jumala armu läbi (s 5,7,8). Ainuke, mida me teha saame on tunnistada enda läbikukkumist ja võtta Jumala arm usus vastu.

Arm on ainulaadne kristlik kontseptsioon. Teised religioonid usuvad armulisse Juumalasse, kes pattu nähes on mõnikord valmis oma viha tagasi hoidma, aga Jumala tegelik arm ulatub palju sügavamale. See tähendab, et Jumal mitte ainult ei hoia tagasi karistust, mille oleme ära teeninud, vaid valab ka meie peale välja oma armastuse ja helduse, mida me kuidagi pole väärinud.

Isegi siis kui Jumalat ignoreerides, elame vaid iseendale ja otsime enda tahtmist - sirutab Jumal ikkagi end meie poole ja tahab tõmmata meid elusse (vt Hs 18:31-32; Rm 5:6-8). Paulusel oli väga isiklik kogemus sellest, mida tähendab Jumala rikkalik arm ja heldus inimese elus. Soovin, et ka sina võiksid täna kogeda vabadust, mida Jumal sulle anda tahab!