Paulus pöördub tagasi selle teema juurde, millised me olime ning millised oleme nüüd. Ta kasutab mitmeid metafoore, et edasi anda muutust, mis on toimunud Kristuse vastuvõtmise läbi.  Üks neist on rõivaste ära võtmine ning selga panemine (s 22-24) - kõige selle “seljast võtmine”, mis kuulub meie vana identiteedi juurde, ning hoopis uue olemise “selga panemine”. On ka kujund  vanast, nüristunud tunnetusest välja liikumisest uude suhtumisse ja meeleseisundisse; see kui jätame maha ükskõiksuse, tühisuse ja ihadest täidetud mineviku ning elame Jumala ees täies läbinähtavuses. Nüüd oleme täiesti uued oma isiksuses, ning see, kuidas Kristus meid muutnud on paistab välja.

Otsekui kartes, et Pauluse lugejad lähevad tema ilukõnest liialt hoogu, lisab ta mõned väga praktilised nõuanded. Usklikud ei tohiks valetada. Nad ei peaks vimma pidama. Need, kes enne on varastanud, peaksid selle lõpetama ning hakkama ausalt tööd tegema. Me peaksime hoolega jälgima mida ja kuidas räägime. Ei tohiks olla mingit tagarääkimist, kibedust, rõvedat kõneviisi, reavutsemist või pahatahtlikkust (s 25-31). Need on väga otsesed nõudanded, kus ei ole ruumi kaksipidiseks tõlgenduseks.

Need Pauluse nõuaded on ääretult mõistlikud. Ta ei mõista hukka viha kui tunnet, sest on mitmeid asju, mille peale peabki vihane olema - näiteks rõhumina või ekspluateerimine. Viha ebaõigluse suhtes on suunanud mitmed kristlased vastanduma kurjusele ning muutnud seeläbi ühiskonda. Aga me ei tohiks lubada vihal tõmmata enda pattu tegema. Ja kui oleme kellegi peale isiklikult vihased, peaksime leidma lepituse ja lahenduse enne päeva loojumist - s 26: “Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! “

Kui võtame oma viha voodisse kaasa, valmistame endale koleda öö. Mõnikord on väga raske jääda lahkeks, kaastundlikuks ja andestavaks isegi siis kui teame, et meile on meie eksimused andeks antud - kuid see on jumalariigi põhimõte ning täiel määral mõjuv ja rakendust vajav.