Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ef 4:25-32
Vanast ja uuest inimesest25Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.
26Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!
27Ärge andke ka maad kuradile!
28Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.
29Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.
30Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!
31Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.
32Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
Paulus teeb väga selge vahe uue ning vana elu vahele ( s 22-24), edastades ühtlasi terve rea konkreetseid üleskutseid. Nende üleskutsete keskmes on suhted, suhtumised ja käitumine mis on sobilikud selles uues kogukonnas, mida Jumal loob. Pauluse argumentides tänase tekstis võime märgata korduvat mudelit, mis on väga õpetlik.
Kõigepealt näeme, et kõik Pauluse juhtnöörid toetuvad üleni Pühakirja õpetusele, mida ta tsiteerib kas otse ( s 25 – nt Sk 8:16, või s 26 – Ps 4:4), või ümbersõnastatult (s 30, Ef 5:1). Siis näeme kuidas Paulus vastandab positiivse negatiivsele oma üleskutsetes: tõerääkimise valetamisele (s 25); varastamise / ausale tööle ( s 28), hävitava kõne / ülesehitavale (s 29), viha, kibeduse, laimamise, õeluse/ lahkusele, kaastundele, andestusele (s 30,31). Enamikele õhutustele lisandub ka nn „motiveeriv klausel“, mis annab soovitavale käitumisele teoloogilise aluse. Uuri mitu sellist tekstist leiad!
On huvitav vaadata kristlase elu vaimuliku dimensiooni pilti, nii nagu Paulus seda siin näitab. Kurat on aktiivselt tegutsev ning tuleb vaeva näha, et talle mitte ruumi anda oma eludes, sest ta tahab pidevalt ruumi juurde saada ( s 27). Aga täpselt samamoodi peame olema hoolikad, et mitte kurvastada Püha Vaimu (pane tähele, siin räägitakse temast kui isikust – mitte lihtsalt mingist jõust), talle vastuvõetamatu mõtte, sõna või teo läbi; eriti aga vihastudes (s 30). Pöörates tähelepanu nii Püha Vaimu kui ka kuradi aktiivsele tegutsemisele, saab kristlane hoiduda ohtu sattumast vaimuliku lihtsameelsuse tõttu. Jumal, Kristuses ilmutatuna – peab olema meie eeskuju kõikides asjades ( vt s 24).
Kui mõtlen sellele tohutule võlale, mis minu eest on kustutatud ( s 32) kuidas saaksin siis keelduda andeks andmast neile, kes mind on solvanud ja haavanud? Kui mõtlen, kuidas Kristus ilmutas oma armastust, lubades ennast minu asemel karistuse ja valu alla – kuidas saaksin siis elada „armastuse elu“ vaid iseenesele (Ef 5:1-2), ükskõik kui kalliks see mulle ka ei läheks? Ja milline ime see on, et minu elu võib olla „lõhnaohver Jumalale“, Kristuse enese eeskujul?
Selle kommentaari autor: Andrew Clark