Martin Luther on kirjeldanud pattu kui cor curvum se, ehk südant, mis on pööratud (keerdunud) iseenese poole. Nüüd on aga Kristus meid vabastanud nii patu karistusest, ja veelgi enam patu võimust meie üle ja Paulus kirjeldab nüüd kristlikku eluviisi kui sellist, kus meie süda on pööratud väljapoole, teiste suunas - on need siis kaasusklikud või inimesed väljapool kirikut.

Usklike keskel peaks tekitama selline eluviis ja suhtumine tõelise läbipaistvuse ja siiruse. Armastus peab olema täiesti ehtne, vaba silmakirjalikkusest ja vastandudes sellele kuidas paljud inimesed näevad religiooni. Usklikud jagavad pühendumist seista vastu kõigele mis on kuri, ning meie lakkamatu hool on julgustada ja austada teisi. Ja kuna Jumala armastus on Püha Vaimu kaudu välja valatud meie südametesse (Rm 5.5), võime olla täidetud lootusest ning mitte kõigutatud kannatuse perioodidest, mida kogeme, sest järgime kannatavat Messiat. Pane tähele, et see vastastikust armastust viljelev kogukond ei ole pööratud iseenese poole, vaid pigem tõmbab oma soojusega ligi kõiki, isegi täiesti võõraid (s 13).

Paulus räägib ka väljapoole suunatud vaatest, tõmmates hämmastavaid paralleele Jeesuse õpetusega, eriti Mäejutlusest (Mt 5-7). Jeesus, kuulutades häid sõnumeid, toetus juutide käsuseadusele ning kuulutas Galilea maapiirkonna elanikele; Paulus aga selgitas evangeeliumi sõnumit Roomas, kuulajaskonnale, mis koosnes nii juutidest kui ka paganatest - ometi jõudsid mõlemad sama tulemuseni. Olles juba patustena osa saanud Jumala õnnistustest (Rm 5:8), otsib usklik omakorda võimalusi õnnistada teisi enda ümber, vaatamata sellele, kuidas nad reageerivad. Ümbritsevale kogukonnale õnnistuseksvõi kasuks olemist peetakse eluliselt oluliseks strateegiaks ka tänapäeval, kuid juba Paulus kuulutas sellest omas ajas.

Samamoodi kui Jumal võitis meie sõnakuulmatuse oma pika meele ja helduse läbi, nii saame ka meie võita kurja ära heaga. Saame usaldada Jumalat, et Ta on parim ja õiglaseim kohtumõistja kõiges.