Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 13:1-7
Kohustustest võimukandjate vastu1Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud.
2Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse.
3Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust,
4sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.
5Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast.
6Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad.
7Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!
Võib tunduda kummalisena, et Paulus, keset juhendamist kuidas peaksime elama isiklikku elu, pöördub korraga teemasse, kuidas tuleks suhtuda riiki. Ometi on see vägagi loomulik pööre, eriti sellepärast, et ta on just rääkinud, et kuri tuleb ära võita heaga. Ajal, kui Paulus neid ridu kirjutas, oli Rooma keisriks Nero, kes oma tegudega sai kristlastele sümboliks kogu kurjusest Rooma impeeriumis.
Paulus väljendub veelgi revolutsioonilisemalt, selgitades kes on Kristus. Kristus on tõeline Imperaator, kes reaalselt ongi Issandaks üle kõige (“Kuningas” ja “imperaator” on kreekakeelses Uues Testamendis väljendatud sama sõnaga). Kuulutada, et “Jeesus on Issand” (Rm 10:9), tähendas paljudele selle salgamist, et keiser võiks Issand olla. Samas tuleb melees pidada, et nii Jeesus kui ka Paulus eitasid mõlemad mõtet, nagu võiks jumalariiki kuidagi kehtestada poliitiliste meetmete abil. See revolutsioon, milles usklikena osaleme, on armastuse revolutsioon, mitte poliitiline aktiivsus.
Ülalöeldu aga ei pidurdanud Paulust osutamast poliitiliste võimukandjate vastutusele (Ap 16, 23). Kui neil oli üldse mingit võimu, siis sellepärast, et Jumal oli selle neile andnud - sama ütles Jeesus ka Pilaatusele (Jh 19:11). See aga tähendab, et kõigil poliitikutel tuleb kord Jumalale aru anda, kuidas nad neile usaldatud võimu on kasutanud, ning meilgi on kohustus neile seda meenutada.
Samal ajal kui otsime parimat viisi kuidas saaksime “elada rahus kõikidega” (Rm 12:18), peame omama ka austavat ja ausat suhtumist neisse, kes valitsevad, julgustades neid valitsema õigluses ja tões. Alati on vaja mingit valitsevat struktuuri ja ning Jumala tahab, et see võiks olla headust kinnitav ja kurjust karistav.
Selle kommentaari autor: Ian Paul