Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 13: 8-14
Vennalikust armastusest8Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.
9Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
10Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.
11Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime.
12Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega!
13Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses,
14vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
Paulus jätkab usuelu praktilise väljendmise kirjeldamisega - ning teeb seda taas käsuseadusele viidates, kuid sel korral positiivses võtmes. Eelnevatest tekstidest nägime, et kui Jumala käsk muutub meile “tohib-ei tohi” nimekirjaks, siis saab sellest lihtsalt komistuskivi, mis viib patuni (vt Js 28:10) Kui Jumala käsku aga õigesti mõistetakse - nähes selles suuremaid ja üldisemaid, praktikas rakendatavaid põhimõtteid - siis omandab see hoopis teise väärtuse. Tsiteerib ju Paulus ka tänases tekstis (s 9) käsuseadust (3Ms 19:18), ning neis peatükkides on ta andnudki taolisi väga üksikasjalikke instruktsioone et näidata, kuidas saame praktilises elus “anda oma ihud elavaks ja pühaks ohvriks” (Rm 12:1).
Taolisel eluviisi mudelil on ühelt poolt tagasivaatav ja täituv külg. Jeesus täitis kõigiti käsuseadust oma elus, surmas ning ülestõusmises, ning kui meie praegu siin oleme “Kristuses” (Rm 8:1), siis saame “Temas” jagada just sellise, kõigiti Jumala seadmisi järgiva elu võimalust. Teisalt on siin ka ettepoole vaatav, ootusega seotud külg: Jeesuse ülestõusmine oli märk selle ajastu lõppemisest ning uue, Jumala ja tema kuningriigi ajastu algusest. Seega, elades siin ja olles “riietatud Kristusesse” (s 14), elame me samas ka selle saabuva ajastu valguses, isegi kui see vana ja hääbuv on veel meie ümber. Me oleme uue tulevase ajastu teetähisteks!
Kuigi Paulus ütleb ka, et meie pääste on praegu “lähemal” (s 11), ei viita ta sellega Jeesuse kohesele tagasitulekule. Kirjas tessalooniklastele (1Ts 5:1-2) ta isegi “jahutab” sellist kohest ootust. Palju enam tahab ta, et me mõistaksime lihtsat tõde: vanad reeglid, mis kehtisid enne Jeesust, praegu enam ei kehti. Meie kuulume praegusesse päeva, nii nagu ka Jeesus (Jh 9:4-5), ja sellepärast tuleb meil elada Jumala armastuse valguses, ning mitte enam patu ja selle võimu pimeduses.
Selle kommentaari autor: Ian Paul