Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 53
Maailm ilma Jumalata1Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; Taaveti õpetuslaul.
2Meeletu ütleb oma südames:
„Jumalat ei ole!”
Nad talitavad riivatult ja jõledasti,
ei ole kedagi, kes head teeb.
3Jumal vaatab taevast inimlaste peale,
et näha, kas on mõistlikku,
kedagi, kes otsib Jumalat.
4Kõik nad on taganenud,
üheskoos on nad läinud raisku;
ei ole kedagi, kes head teeb,
mitte ühtainustki.
5Kas seda siis ei mõista need,
kes teevad nurjatust,
kes söövad mu rahvast,
nagu süüakse leiba?
Jumala poole nad ei hüüa.
6Seal valdab neid hirm,
kus ei ole hirmu põhjust,
sest Jumal pillab laiali selle luud,
kes seab leeri sinu vastu.
Sa saadad nad häbisse,
sest Jumal on nad hüljanud.
7Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist!
Kui Jumal oma rahva vangipõlve pöörab,
siis hakkab Jaakob ilutsema,
Iisrael saab rõõmsaks.
Mis juhtub siis, kui inimesed käituvad otsekui Jumalat ei oleks, või Teda peetakse tähtsusetuks? Tänane psalm nimetab sellist ühiskonda tervikuna “meeletuks” (s 1). “Meeletu” (inlg k “fool”) ei ole intellektuaalist ateist, vaid pigem inimene (vb isegi religioosne), kes igapäevaselt elab nii nagu poleks tal mingit vastutust (Ps 10:4; Ps 10:11; Jr 5:12; Sf 1:12). Nagu elas Naabal (kelle nimi samuti tähendab “rumalat” 1Sm 25), nii võib ka selline inimene olla jõukas ja prominentne, kuid ta eksib tegelikku reaalsust hinnates. Enamasti seisneb “rumalus” kõige selle aktsepteerimises, mida olemasolev kultuur inimesele tema olemise kohta sisestab - olla autonoomne, isejuhtiv, isepiisav - see kõik võib psühholoogilisest vaatepunktist isegi mõistlik tunduda, kuid alateadlikult tõlgib inimene taolised soovitused teoloogiliseks järelduseks: mul pole vaja teisi inimesi, ega Jumalat!
Selle asemel, et Jumala poole palvetada (s 2), jõuab inimene siis kaasinimese jahtimiseni (s 4; Miika 3:1-3)! Ja tulemuseks on rõhumise erinevate vormide - füüsilise, emotsionaalse või majandusliku - esiletulek, ükskõik kas see toimub aktiivselt ja avalikult või hoolimatult ignoreerides. Inimesed on korraga silmitsi olukordadega, kus korruptsioon on endeemiline, majanduslikud ja kaubavahetuse strutktuurid soosivad jõukaid ning valitsuse peamiseks kulutusartikliks saavad kaitsekulutused sotsiaalse abi aja arenduse arvelt.
Lugejal võib tekkida kiusatus näha sõna “kõik” taga (s 1-3) kedagi teist väljapool “minu rahvast”. Ometi märgib Paulus tsiteerides neid salme et “meie kõik” oleme pattu teinud, läbi kukkunud ja mööda sihtinud Jumala kavatsustest, kuid Jumala armu läbi on meid “õigeks mõistetud” täiesti vabalt, ilma hinnata (Rm 3:10-12; 22-24). Ka 6. salmi pole lihtne mõista, kuid ilmselt kirjeldab see rõhujate hukkumist. Milline paralleel tekib tänase päevaga, kui loeme 5. salmi - praeguse jumalatu elustiiliga, mis viib kindlasse hävitusse? Kuidas kirjeldaksid praegust olukorda oma sõnadega?
Kristlased, see “minu rahvas” (s 7), kes näeb taolist haavatud maailma ja kelledest paljud ka ise kannatavad koos teistega ühiskonnas valitseva rõhumise käes, on samas need, kes (peaksid) saavad palvetada kindlas usus ja lootuses - et tuleks pääste “Elava Jumala linnast” (Hb 12:22; Rm 11:26).
Selle kommentaari autor: John Olley