Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:16-21
Jeesus kõnnib vee peal16Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde
17ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde.
18Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained.
19Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.
20Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!”
21Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.
“ Kõigepealt peame ise langetama otsuse Kristuse kohta enne, kui hakkame tegema järeldusi nende imede osas, mida Tema tegi.” *
Skeptikutel on Jeesuse tervendusimesid lihtsam aktsepteerida kui nö “loodusimesid”, nagu näiteks 5000 söötmine või vee peal kõndimine. Haigusest paranemine võib kuuluda tervenemise anomaaliate hulka, aga vee peal kõndimine solvab ratsionaalset mõtlemist! Ja mõned ka selgitavad, et Jeesus ju kõndis pigem mööda kallast kui vee peal. Loomulikult on selline selgitus mõistuspärasem, samamoodi kui see, et 5000 söötmise juures olid kogunenud rahvahulgal kaasas isiklikud piknikukorvid, ning nad jagasid sealt üksteisele.
Viis kuidas me imedele reageerime, näitab milline on meie doktriin Kristusest. Kui Teda peetakse vaid tähelepanuväärseks usuliseks figuuriks, siis taolised imed tunduvadki väljamõeldistena, mida pakutakse eesmärgiga teha Ta argielust palju suuremaks.
Kui sa aga kummardad Teda kui "Sõna, mis on saanud lihaks", siis sa tead, et Ta ongi palju suurem tavaelu standarditest! Inkarnatsioon tõukab meid tundmatule territooriumile. Ja kes või siis öelda, mis juhtub, kui Jumal ise on meie keskel? Looduslikud imed on evangeeliumite jutustustes harvaesinevad, aga kui nad sünnivad, siis kergitatakse selle läbi veidi taevalikku auhiilguse loori - “ja me nägime Tema au”, ütleb Johannes (Jh 1:14).
Tuhandete toitmise ime, samamoodi kui ka Paasatalle lugu moodustavad tausta, mis suunab meie pilgud Jumalale, kes päästab oma rahva läbi mere. Ei jüngrid ega ka rahvas teadnud, kuhu Jeesus oli läinud. Võibolla lootsid jüngrid, et Jeesus järgneb neile hiljem, kui nad paadi kaldast lahti sidusid (s 17)
Hiljem aga kogevad nad hoopis hirmutavat taaskohtumist, kui Jeesus läheneb neile kõndides üle vahutavate tormilainete. Markus ütlebki, et nad pidasid Jeesust tondiks (Mk 6.49). Inimlikult on see vägagi arusaadav reaktsioon. Jüngrid aga saavad tunnistajaiks veel ühele jumalikule teole, mis neid südame põhjani šokeerib. Pane tähele, et Jeesuse sõnad “Ärge kartke!” on öeldud selleks, et jüngrid tunneksid ära Jeesuse, mitte tormi hirmuga toimetulemiseks.
Kohtumine Jeesusega võib inimesele olla ülimalt imeline või ka väga ebamugav. “Jumal nihutab pidevalt võimatuse piire! **
Selle kommentaari autor: Michael Quicke