Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 1:1-21
Kaanani vallutamine jätkub1Pärast Joosua surma küsisid Iisraeli lapsed Issandalt, öeldes: „Kes meist peab esimesena minema sõtta kaananlaste vastu?”
2Ja Issand vastas: „Mingu Juuda! Vaata, ma annan maa tema kätte.”
3Siis ütles Juuda oma vennale Siimeonile: „Tule koos minuga minu liisuosale ja sõdime kaananlaste vastu, siis tulen ka mina koos sinuga sinu liisuosale!” Ja Siimeon läks koos temaga.
4Juuda läks ja Issand andis nende kätte kaananlased ja perislased; Besekis lõid nad neist maha kümme tuhat meest.
5Besekis kohtasid nad Adoni-Besekit, sõdisid tema vastu ning lõid kaananlasi ja perislasi.
6Adoni-Besek aga põgenes ja nad ajasid teda taga ning võtsid ta kinni ja raiusid tal pöidlad kätelt ja suured varbad jalgadelt.
7Ja Adoni-Besek ütles: „Seitsekümmend kuningat, kelle kätelt olid raiutud pöidlad ja jalgadelt suured varbad, olid korjamas raasukesi mu laua all. Nõnda nagu ma ise tegin, nõnda tasus Jumal mulle.” Ta viidi Jeruusalemma ja ta suri seal.
8Ja juudalased sõdisid Jeruusalemma vastu, vallutasid selle, lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.
9Seejärel läksid juudalased sõdima kaananlaste vastu, kes elasid mäestikus, Lõunamaal ja madalikul.
10Nii läks Juuda kaananlaste vastu, kes elasid Hebronis; Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; ja nad lõid Seesaid, Ahimani ja Talmaid.
11Sealt läks ta Debiri elanike vastu; Debiri nimi oli muiste Kirjat-Seefer.
12Ja Kaaleb ütles: „Kes Kirjat-Seeferit lööb ja selle vallutab, sellele ma annan naiseks oma tütre Aksa.”
13Kui Otniel, Kaalebi noorema venna Kenase poeg, selle vallutas, siis ta andis oma tütre Aksa temale naiseks.
14Ja kui Aksa tuli, siis Otniel kehutas teda oma isalt põldu nõudma. Kui Aksa eesli seljast maha hüppas, küsis Kaaleb: „Mida sa soovid?”
15Ja ta vastas: „Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!” Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.
16Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas.
17Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma.
18Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala.
19Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid.
20Ja Kaalebile anti Hebron, nagu Mooses oli käskinud, ja tema ajas sealt ära kolm anaklast.
21Aga benjaminlased ei ajanud ära jebuuslasi, kes elasid Jeruusalemmas, ja nii elavad jebuuslased Jeruusalemmas koos benjaminlastega tänapäevani.
Tänane tekst kirjeldab lugejale võitlusi tõotatud maa vallutamisel, olles seega sillaks tõotatud maa vallutamise aja ja kohtumõistjate ajastu vahel.
Siin tasuks tähele panna tegelast nimega Kaaleb. Kaalebit mainitakse juba 4Ms 13. peatükis, ta oli üks neist kaheteistkümnest, keda Mooses läkitas Kaananisse maad kuulama. Kuid ainult Kaaleb ja Joosua said näha tõotatud maad, sest nad olid olnud Issandale ustavad. Salm 20 ütleb, et Kaaleb sai endale pärisosaks Hebroni (vt ka Jos 14:6-15). Kaaleb sai lõpuks kätte selle, mille Jumal oli talle lubanud nelikümmend viis aastat tagasi.
Nelikümmend viis aastat – see on ju pool elu! Tänapäevases ülikiires elutempos tundub selline pikameelne kannatlikkus ajaraiskamisena. Üldine kiire elu haarab endasse ka kristlasi, mis iseenesest on mõistetav, sest evangeeliumi efektiivseks kuulutamiseks tuleb kristlastel kaasa minna kiirelt muutuva maailmaga. Kahjuks toob selline kiire elu kaasa kärsituse ja kannatamatuse: kõik asjad peavad juhtuma kohe, inimestel pole aega oodata, kõik aina tormavad kuhugi, millegi suunas…
On palju inimesi, kelle kohta on ette kuulutatud suuri asju, kuid need pole teoks saanud, sest nad pole suutnud ära oodata õiget aega. Palju on neidki, kes evangeeliumi kuuldes on tulnud usule lootuses, et sellest hetkest muutuvad kõik olukorrad heaks, aga alandliku pikameelsuse puudumise tõttu on nad Jumalas pettunud.
Kõik hea antakse meile vaid Jumala armust. Teeme targasti, kui ootame alandlikult ja pikameelselt, et meie elus täituksid Jumala tõotused.
Selle kommentaari autor: Mihkel Madalvee