Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 1:22-36
Kaanani vallutamine jätkub22Ka Joosepi sugu läks teele, nad läksid Peetelisse ja Issand oli nendega.
23Kui Joosepi sugu laskis Peetelis maad kuulata, linna nimi oli muiste Luus,
24siis luurajad nägid ühte meest linnast välja tulevat ning ütlesid sellele: „Näita nüüd meile, kust me pääseme linna, siis me anname sulle armu!”
25Siis ta näitas neile linna sissepääsu ja nad lõid mõõgateraga maha linna elanikud, mehe ja kogu tema suguvõsa aga lasksid nad minna.
26Ja see mees läks hettide maale ja ehitas sinna linna ning pani sellele nimeks Luus; see on selle nimi tänapäevani.
27Aga Manasse ei vallutanud Beet-Seani ega selle tütarlinnu, ei Taanakit ega selle tütarlinnu, ei Doori elanikke ega selle tütarlinnu, ei Jibleami elanikke ega selle tütarlinnu, ei Megiddo elanikke ega selle tütarlinnu, vaid kaananlased jäid elama sellele maale.
28Aga kui Iisrael sai tugevamaks, siis nad panid kaananlastele peale töökohustuse ega ajanud neid hoopiski mitte ära.
29Efraim ei ajanud ära kaananlasi, kes elasid Geseris, vaid kaananlased Geseris jäid elama tema keskele.
30Sebulon ei ajanud ära Kitroni elanikke ega Nahaloli elanikke, vaid kaananlased elasid tema keskel ja said töökohustuslikeks.
31Aaser ei ajanud ära Akko elanikke ega Siidoni, Ahlabi, Aksibi, Helba, Afiki ja Rehobi elanikke.
32Nii elasid aaserlased maa elanike, kaananlaste keskel, sest nad ei ajanud neid ära.
33Naftali ei ajanud ära Beet-Semesi elanikke ega Beet-Anati elanikke, vaid elas maa elanike, kaananlaste keskel; aga Beet-Semesi ja Beet-Anati elanikud said neile töökohustuslikeks.
34Emorlased tõrjusid daanlased mäestikku ega lasknud neid tulla orgu.
35Ja emorlased jäid elama Har-Heresisse, Ajjaloni ja Saalbimi; aga Joosepi soo käsi osutus neile rängaks ja nad said töökohustuslikeks.
36Ja emorlaste maa-ala piir kulges Skorpionide tõusuteest Selasse ja kõrgemale.
Iisraeli lapsed on pärimas tõotud maad, vallutades endale linnu ja külasid. Kirjeldatakse on suguharude ettevõtmisi ja saavutusi vaenlastega võideldes.
Teksti lugedes võime tõdeda, et rahva kollektiivne mälu on hämmastavalt lühike. Veel oli elus neid, kes kõrbes värisedes kuulsid Jumala häält ning nägid Tema hirmuäratavat auhiilgust. Aga nüüd on unustatud Jumala antud korraldus – hävitada kõik paganarahvad, mitte teha nendega lepinguid (vt 5Ms 7:1-5). Ainult Joosepi sugu talitas Luusi elanikega käsu kohaselt.
Miks andis Jumal käsu hävitada kaananlased sootuks? Ühest vastust sellele küsimusele anda on peaaegu võimatu, aga teades inimloomuse nõrkust patu kiusatusele (vt 2Ms 32 – kuldvasika juhtum), nõudis Jumal ahvatluste kõrvaldamist. Näeme, et seitsmest suguharust kuus (Manasse, Efraim, Sebulon, Aaser, Naftali ja ka Benjamin) ei täitnud neile antud käsku ja see sai neile tulevikus komistuskiviks.
Mida võime õppida sellest meie, tänapäeva kristlased? Elame ju keset meid ümbritsevat maailma. Oleme altid kõigile kiusatustele, mis ahvatlevad meid juba maast madalast. Kas peame kuulutama halastamatu sõja teisitimõtlejatele, meie usku-veendumisi mitte omaks võtnud “kaananlastele” ja hävitama nad sootuks? Või eralduma koos omasugustega kuhugi kõrvalisse paika, eemale teistest? Ei! “Teie olete maa sool, teie olete maailma valgus,” on oma järgijatele esitanud üleskutse Jeesus (vt Mt 5:13, 14). Ja seda soola ja valgust peame oma südames omama. Mitte ainult pühapäeviti, vaid iga päev ja iga hetk ning ammutama selleks jõudu Pühakirja lugedes.
Selle kommentaari autor: Mihkel Madalvee