Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 6:1-10
Mitmesuguseid juhiseid1Kes iganes on orjana ikke all, pidagu oma peremehi kogu austuse vääriliseks, et Jumala nime ja õpetust ei teotataks.
2Aga kellel on usklikud peremehed, ärgu mõtelgu neist üleolevalt sellepärast, et nad on vennad, vaid teenigu neid veel enam, sest nad on usklikud ja armsad ning heategevuses püüdlikud. Seda õpeta ja manitse!
3Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde,
4siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi,
5lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika.
6Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.
7Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.
8Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.
9Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse.
10Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.
Taas pöördub Paulus tagasi peateema juurde - kahju, mille valeõpetus võib tekitada nii tõele kui ka kristlikule kogukonnale. Tänases piiblitekstis vaatleb ta niisuguse õpetamise motiive ja tuvastab mõned eristavad omadused. Üks neist on uhkus, mida lähemalt vaadates ei saa õigustada, teine on vaidluse nautimine puhtalt vaidluse enda pärast. Tulemuseks on vilets kurjuse litaania. Selle haleda nimekirja lõpus märgib Paulus ära veel ühe elemendi, nimelt rahalise kasu. Ka tänapäeval jätkub inimesi, kes õpetavad, et rikkus on märk Jumala poolehoiust. Nad õigustavad elustiili, mis on väga kaugel meie Issanda sulase südamest ja lihtsast elustiilist. Religiooniga on võimalik raha teenida, kuid häirekellad peaksid hakkama helisema, kui see näib olevat ainuke liikumapanev jõud.
Siit jõuame aga laiema aruteluni raha üle. Rahulolu (õpitud kunst, mitte antud temperament) on vastandatud siin himuga (mis võib muutuda sõltuvuseks). Rahulolu kõlab mõistlikult, kui vaatad kogu elu ja mõistad, et omandi bilanss on lõpus täpselt sama nagu alguses - olematu. Küsimusele „Kui palju nad pidid maha jätma?” on vastus alati sama, “Kõik!”
Niisiis, eeldades, et meil on kõik eluks vajalik oleams, peaksime õppima rahul olema nii headel kui ka halbadel aegadel. Rikkusega tekkiv probleem on sama kui merevee joomisega: mida rohkem jood seda suuremaks muutub janu. Ihaldus vara kogumise järele võib inimese viia hävitavate valikuteni elus nii tema enese kui ka teiste jaoks. Selles lõiguson üks salm (10), mida on sageli valesti tõlgitud. See on „raha armastus” (mitte raha iseenesest), mis on „igasuguse kurja juur” (mitte kõige kurja). Jeesuse hoiatus püsib - te ei saa teenida Jumalat ja mammonat (Mt 6:24). Tee oma valik ja ela selle järgi.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair