Ühel kuumal suvepäeval vaatasin Masada mäetipu linnusest alla, Surnumere ja Juuda kõrbe poole. Rohelusest polnud ainsatki märki, ei olnud üldse mingit elumärki, lihtsalt kuiv, kõrvetav kõrb - janune maa. Just siin, selles kõrbes oli Taavet kirjutanud selle psalmi, kolm tuhat aastat tagasi, janunedes Jumala värskendava ligiolu järele. Ta oli koos oma  toetajatega sunnitud Jeruusalemmast põgenema oma vanema poja mässu eest, kelle sõbrad plaanisid võtta Taaveti elu ning tõsta Absalom kuningaks (2Sm 15:13 - 18:18).

Kuigi Taavet on silmitsi oma elu ähvardava ohuga, pettumusega oma poja reetmise pärast ning frustratsiooniga alamate pärast, kes olid ta hüljanud, kummardub ta kogu südamest Jumala poole. Ta mäletas minevikku. Jumala ustavus, vägi ja au olid olnud kogetavad rõõmsatel päevadel, mil Taavet oli pühakojas teda kummardanud. Seal kõrbes teadis ta, et kõik jumalateenistuse lohutavad välised vormid ei olnud tema jaoks hädavajalikud: ta võis rahu leida üksnes Jumala enese juurest. Tol hetkel väljendas ta oma armastust Jumala vastu kogu olemusega - huulte, keele, käte, tahte, suu, mälu ja meelega - ja tõdes, et selline armastus on kallihinnalisem kui elu ise. Nii sai ta turvaliselt vaadata ka  tulevikku, teades, et viimselt jääb valitsemaJumala õiglus. Hävitus, mille Taaveti vaenlased tema jaoks plaanisid, pöördub neile endile tagasi. 

Selles psalmis viitab viisteist sõna Jumalale „sina/sinu“ vormis ja neliteist sõna “mina/minu”vormis. See kirjeldab Taaveti, kui Jumala südame järgi kuninga (1Sm 13:14) väga isiklikku pöördumist, Tema poole, keda ta austab kogu olemusega. Võib olla on ka teisi laule, mis väljendavad sellist pühendumist, aga kui üldse, siis vaid vähesed ületaksid seda psalmi. Taavet ei tundnud Jeesust, aga kui palju enam peaksime meie kummardama täielikus pühendumises Teda, kes suri, tõusis jälle, naasis oma Isa juurde ja valas välja oma Vaimu meie peale.