Sellest peatükist leiame Timoteose 1.kirja viimase üleskutse, milles Paulus kutsub oma noort jüngrit „põgenema, järgima ja võitlema”. Elu koosneb valikutest ning üks valik välistab paratamatult teise, sest kõike ei saa korraga valida. Seda mõistes on lihtne kõrvale heita tee, mis ei vii mitte kuhugi ning mille mõju on lõppkokkuvõttes hävituslik. Samuti ei ole mõistlik püüelda samaaegselt kahe, omavahel vastukäiva valiku poole. Ei, palju parem on teha oma valik ja järgida seda kogu südamest. 

Paulus rõhutab kuute omadust: õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust (s 11), mis kirjeldavad inimest, kes teab, kuhu ta läheb ja kes on valinud „Püsiva kuulekuse samas suunas”1). Küpsus on teekond, mitte ühekordne kogemus ja kristlik loomus kujuneb nagu vili, mis küpseb puul.  Seda ei saa inimesele külge riputada, nagu sädelevaid kuule jõulupuule, mis alguses särab, kuid lõpuks on üks surnud puu. Pigem tuleb vaadelda elu igaviku taustal, nähes päeva, mil seisame oma Issanda ees. Jeesus ei palu meil kunagi teha midagi, mida Ta ise teinud ei ole. Kui Tema “pööras oma näo” Jeruusalemma minekuks ja oli  valmis kannatama ristisurma, siis peame ka meie, tema järgijad, elama Tema auks ja teiste kasuks. 

Paljud meist on enda, oma abikaasa, laste või kutsumise osas andnud Jumalale pühalikke tõotusi. Neisse ei tohiks kunagi kergelt suhtuda, vaid neid tuleks Jumala armu abiga lõpuni pidada, kogu aukartuses. Jumalast meile antud annid on alati teiste teenimiseks ning tuleb päev, mil peame Talle neist ka aru andma. Pauluse eesmärk ei ole meid heidutada, vaid tõsta meid kõrgemale argitasandi nägemisest, et inspireerida ja taastada visioon, mis meid sellesse töösse tõi. Aidaku Jumal ise meil taas põleda kogu südamest!