See psalm on sündinud rahvuslikus kriisiolukorras, keset konflikti Iisraeli ja tema naabrite vahel, kuid seda on säilitatud, sest psalmi väe tõttu kõnetada inimest tugevalt keset läbikukkumisi. Salmidest 1-5 saame teada probleemi: armee on lahingus lüüa saanud, riik on alusteni raputatud ning avatud invasioonile, ning käes on “meeleheite ajad” (“raske põlv”) s 3.. Psalm deklareerib väga selgelt, et sündinu on Jumala tegu! Ja see on oluline. Usk ei ole miski, mis tagasihoidlikult kirjutab edukad ettevõtmised Jumala kontole; vaid usk on see mis ka läbikukkumises näeb Jumala kätt. Jumal on kogu elu Jumal, ning kui edus nähakse Tema õnnistust, siis lüüasaamises võib näha Tema kohtumõistmist, ning Jumala rahvas küsimus on: “Mida tahab Jumal meile öelda selle  olukorra läbi?”.

Salmid 8-10 annavad Jumala vastuse (ilmselt tuli see prohvetliku sõnumina  koguduses), ja see on kinnitav sõnum. Võtmesõnaks on siin “minu” (s 9 ). Sa oled minu oma ja ma armastan sind. Sind noomitakse võibolla lüüasaamise läbi, kuid sa ei ole hüljatud. Palju enam - terve maailm ongi minu. Su vaenlased on minu kontorlli all ning viimne võit saab ka olema minu kingitus sulle.

Salmid 11-14 aga sõnastavad õppetunni, mida siit võime omandada: inimese jõule või inimlikule ressursile toetmine on tühine, kuid “Jumalaga me teeme vägevaid tegusid” (saame võidu) (s 14). See oli õppetund, mille ka apostel Paulus pidi omandama. Viidates oma surmalähedasele kogemusele Efesose linnas, ütleb ta “Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.” (2Kr 2:9). Tänapäeval ei kasutata eriti enam militaarseid metafoore, ometi kogeb Jumala rahvas mõnigi kord, et nende parimad püüdlused ei vii sihile. Ja seepärast vajame kõik meeldetuletust, et see on Jumal, kes omab kogu maailma, ning kes kutsub ka meid seda kinnitama - selega, et näitame üles täielikku usaldust Tema vastu ja usku, et viimne võit on Tema käes.