Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 2:2-13
Iisrael saab jälle Jumala rahvaks2Siis kogunevad ühtekokku Juuda lapsed ja Iisraeli lapsed, panevad ühe endile peaks ja vallutavad maa, sest Jisreeli päev on suur.
3Öelge oma vendadele: „Minu rahvas!” ja oma õdedele: „Teie peale on halastatud!”
4Riielge oma emaga, riielge, sest ta ei ole minu naine ja mina ei ole tema mees! Ta eemaldagu oma näost oma hooratööd ja oma rindade vahelt oma abielurikkumised,
5et ma ei võtaks teda alasti ega paneks teda seisma, nagu ta oli oma sündimise päeval; et ma ei teeks teda kõrbeks, ei teeks teda põuase maa sarnaseks ega tapaks teda januga!
6Ja ma ei halasta tema laste peale, sest need on sohilapsed.
7Jah, hooratööd on teinud nende ema, kes kandis neid oma ihus, ta on elanud häbiväärselt, sest ta ütles: „Ma käin oma armastajate järel, kes annavad mulle leiba ja vett, villu ja linu, õli ja jooki.”
8Seepärast, vaata, ma tõkestan kibuvitstega tema tee ja ehitan temale müüri, et ta ei leiaks oma radu.
9Ja ta ajab taga oma armukesi, aga ei saa neid kätte; ta otsib neid, aga ei leia. Siis ta ütleb: „Ma lähen ja pöördun tagasi oma esimese mehe juurde, sest mul oli siis parem kui nüüd.”
10Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali.
11Seepärast ma võtan tagasi oma vilja, kui selle aeg on käes, ja oma veini vastaval ajal; ma kisun ära oma villa ja lina, mis pidid katma tema alastust.
12Nüüd ma paljastan tema häbeme ta armukeste silme ees ja ükski ei päästa teda minu käest.
13Ma lõpetan kõik ta rõõmu, tema pidustused, noorkuud ja hingamispäevad ja kõik ta pühad.
“Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.” (1Jh 4:10)
Teine peatükk jaguneb üldises plaanis kaheks: esimene pool on täis ähvardusi; teine täis tõotusi. Kuigi neid kahte poolt on keeruline omavahel ühendada, kirjeldab see Jumala rahva korralekutsumist (karistamist), mille lõpptulemuseks on rahva lepingusuhte uuendamine Jumalaga. Tänapäevasele lugejale võib esimese poole keelekasutus tunduda keeruline ning panna imestama, kuidas armastava Jumala kavatsused võivad olla taolised. Samas kuulutab peatüki teine pool suure rõhuga Jumala heldusest ja armust kantud eesmärke rahvale, keda ta oma kustumatu armastusega on kutsunud.
Kaananlaste mütoloogias oli Baal tuule ja vihma jumal. Usuti, et tema muudab maa viljakaks ning annab viljale kasvujõu. Teatavas mõttes peeti teda maapinna “abikaasaks” (meheks). Aga päris kindlasti ei olnud ta selline “abikaasa” inimestele. Hoosea jaoks oli Baal inimeste ettekujutuse vili, ning tal puudus igasugune võime olla inimesega tegelikult suhtes. Jumal aga, oli see, kes oli inimesed kogu loodu kroonina loonud, ning kutsunud oma rahva isiklikku lepingusuhtesse endaga. Baal võis oma järgijatele olla vaid hirmutekitav peremees; Jumal pakkus aga armastusest täidetud partnerlust.
Probleem oli selles, et Iisraeli rahvas olid murdnud Jumalaga sõlmitud lepingu. Üksnes Jumal oli lubanud olla neile Jumalaks ning nemad olid lubanud olla Talle rahvaks. Sellest hoolimata kummardasid inimesed Baali (ja samal ajal ka Jumalat), pidades Baali hea viljasaagi andjaks. Hoosea nimetab sellist käitumist vaimseks abielurikkumiseks. Ta kuulutab, et tulemas on nii ränk puuduse aeg, et inimesed hakkavad mõistma, et kogu jõukus ei tule Baalilt, vaid saab tulla üksnes Jumalalt. Viimselt aga meelitab Jumal oma rahva tagasi sellisesse lähedasse ja kõiki teisi välistavasse suhtesse, mida inimesed mitte ühegi teise jumaluse (sh ka Baaliga) kogenud pole. Ja siis ei nimeta nad oma jumalat enam “Baaliks” (minu peremees) vaid hüüavad elavat Jumalat “Ishi” (minu abikaasa) (s 16).
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson