Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 1:1-2:1
Prohveti abielu kui Iisraeli truudusetuse võrdluspilt1Issanda sõna, mis tuli Hooseale, Beeri pojale, Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil ja Iisraeli kuninga Jerobeami, Joase poja päevil.
2Alguses, kui Issand hakkas rääkima Hoosea läbi, ütles Issand Hooseale: „Mine võta enesele hooranaine ja sohilapsed, sest maa lahkub üha hoorates Issanda järelt!”
3Siis ta läks ja võttis enesele Gomeri, Diblaimi tütre; naine jäi lapseootele ja tõi temale poja ilmale.
4Siis ütles Issand talle: „Pane temale nimeks Jisreel, sest veel pisut aega ja ma tasun Jisreeli veresüü Jehu soole ning lõpetan Iisraeli soo kuningriigi!
5Sel päeval murran ma katki Iisraeli ammu Jisreeli orus.”
6Ja naine jäi taas lapseootele ja tõi tütre ilmale ning Issand ütles Hooseale: „Pane temale nimeks Lo-Ruhama, sest ma ei halasta enam Iisraeli soo peale, nõnda et annaksin neile andeks!
7Aga Juuda soo peale ma halastan ja ma päästan nad Issanda, nende Jumala läbi; kuid ma ei päästa neid ei ammu, mõõga ega sõja läbi, ei hobuste ega ratsanike läbi.”
8Kui naine oli võõrutanud Lo-Ruhama, jäi ta jälle lapseootele ja tõi poja ilmale.
9Ja Issand ütles: „Pane temale nimeks Lo-Ammi, sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!
Iisrael saab jälle Jumala rahvaks1Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: „Teie ei ole minu rahvas”, öeldakse neile: „Elava Jumala lapsed.”
“Tulge ja vaadake Issanda tegusid….kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi…..ja ütleb: „Jätke järele //jääge vaikseks// ja teadke, et mina olen Jumal” (Ps 46 :9-11)
Hoosea raamatu esimene peatükk jutustab Hoosea abielust Gomeiga ning lastest kes neile sündisid. Kasutades seda lugu kujundlikult, kirjeldab prohvet siin tegelikult Iisraeli Põhjariigi olukorda ja saatust, samastades teda abielu rikkuva naisega. Asjaolu, et Iisrael oli hakanud kummardama Baali, võrdus Jumalale truuduse murdmisega. Vastuseks sellele, kuulutab Hoosea Iisraelile hävitust, kuid samas ka lõunariigi, Juuda säilimist.
Perekonna kujund domineerib terves peatükis, aga ka meie enda mõtlemises sedavõrd, et võime väga kergesti mööda vaadata järgmisest, peaaegu sama olulisest teemast. Hoosea võib hukka mõista Baali kummardamise, mis oli muutunud Iisraeli peamiseks ebajumalakummardamise vormiks, kuid samal määral mõistab ta hukka ka vägivalla ja verevalamise, mis oli Iisraeli režiimile iseloomulikuks muutunud. Tegelikult see, mis sai Põhjariigi hävitamise põhjuseks on verevalamine (s 4). Juuda aga säästetakse - mitte sõjaväelise jõu ja väe läbi, vaid Jumala otseses sekkumise kaudu (s 7). Tundub võimatuna, et Hoosea oleks olnud igasuguse militaarse tegevuse vastu. Ja seda raamatut ei saa lugeda ka kui patsifisti poolt kirjutatut, ometi kuulutab see küsitavaks sõjaväelise sekkumise efektiivsuse ja vahendite kasutamise. Iisraeli valitsuse vägivaldne iseloom tuleb tagasi nende endi pea peale ning Juuda pääsemine saab teoks ilma sõjalise sekkumiseta. Kui mitte muud, siis taunib Hoosea üleküllastumist vägivallast ning liigset lootmist sõjalise võimekuse peale, mida tema oma eluajal näeb Iisraelis valitsevat.
Ebajumalate kummardamine võib omandada väga erinvaid vorme. Kuigi Hoosea keskendub peamiselt teiste jumalate kummardamisele (põhiliselt, Baali kummardamisele), siis sellele lisaks osutab ta ka vägivallale ja verevalamisele mis on samuti muutunud ebajumalaks. Nii selles, kui ka järgmises peatükis (eriti aga Ho 2;18) tunduv porhvet väitvat, et sõjaline tegevus võib põhjustada samapalju probleeme kui see lahendada üritab.
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson