Hiljuti kolisin Ühendkuingriigist Põhja Carolina’sse, ühte USA kõige lõunapoolsemasse osariiki, mis on kuulus orjapidamise kaitsmise poolest, ning siin lugesin Filemoni kirja hoopis uue pilguga. Mida on Filemoni kirjal - mis käsitleb ärakaranud orja küsimuse pastoraalset külge  - pakkuda minusugusele inimesele, kes on end kurssi viinud kohaliku ajalooga ning kelle kohalikud sõbrad põlvnevad tõenäoliselt Oneesimose taolistest inimestest?

Paulus ei kommenteeri otseselt orjapidamist kui insitutsiooni, mis mitmes mõttes erineb tugevalt kaasaegsest orjapidamisest - tol ajal võis ori olla vastutav terve peremehe majapidamise eest. Pigem esitleb Paulus peremehe ja orja ühtsuse võimalusi - kui neist on saanud vennad Kristuses - perspektiiviga, et sellises vastastikuses kiindumuses ja hoolimises sureb orjapidamine kui institutsioon varsti ebavajalikuna lihtsalt välja. Filemonile aga ulatab see kiri “lepituse oliivioksa”; Oneesimusele jääb vabaduspüüe.

Paulus  väljendab siin suurt kiindumust. Ta nimetab Oneesimust “pojaks” (s 10) ning “südameks” (s 12). Juba kirjutamise hetkel on Oneesimus tema jaoks kaaslane evangeeliumi kuulutamises, täiesti võrdväärne oma pereheme Filemoniga (s 13). Paulus esitab Filemonile üleskutse võtta Oneesimus vastu samamoodi kui ta võtaks Pauluse enda (s 17)! Sellejärel aga Paulus mitte ainult ei anna eeskuju suhete lepitamises, vaid sillutab sellele ka teed oma tegudega: “Aga kui ta sulle on teinud ülekohut või võlgneb midagi, siis pane see minu arvele.” (s 18). Luther ütles “ See mida Kristus tegi meie pärast Isa Jumalale, seda püüab Paulus teha Filemoni kaudu Oneesimosele.”

Paulus ei näidanud näpuga - ei Filemonit hukkamõistes orja omamise eest, ega ka Oneesimust ärajooksmise pärast. Selle asemel, kinnitades oma pühendumist mõlemale armastuses ning valmisolekut kanda kõik kulud, esitab ta hoopis kõrgema visiooni lepitusest- mis toob mõlemale kasu ning asetab nad veel sügavamalt Kristusesse ning pühade osadusse.