Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 14:1-9
Efraimile kuulutatakse kadu1Samaaria peab kandma karistust, sest ta on vastu pannud oma Jumalale: nad langevad mõõga läbi, nende lapsed rebitakse tükkideks ja nende rasedad lõigatakse lõhki.
Meeleparandajaile tõotatakse armu2Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!
3Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!
4Assur ei päästa meid, me ei taha sõita hobuste seljas ja me ei ütle enam oma kätetööle: „Meie jumal!”, sest sinu juures leiab ka vaeslaps halastust.”
5Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.
6Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon.
7Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.
8Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. Ta on kuulus nagu Liibanoni vein.
9Efraim, mis on sul veel tegemist ebajumalatega? Mina võtan kuulda ja juhin teda. Mina olen nagu haljendav küpress: minult tuleb sinu vili.
Praegusele põlvkonnale edastatakse väga segdusseajavaid moraalseid signaale - nii karjuvate reklaamide kui massimeedia vahendusel. Kontrastiks sellele, leiame tänases piiblitekstis selguse ning leebuse: need viimased, väga liigutavad salmid on öeldid otsekui sosinal, see on kui Vaimu-vilja-armastuse kutse, mille esmalt edastab Hoosea ja siis Jumal ise.
Käesoleva peatüki sümbolism on täis kujundeid Jumala “shalom”-ist. Päris selle valus-ausa ülevaate algusest peale on Hoosea väga otse peegeldanud Jumala igatsust ülimalt lähedase, tervendava suhte järele oma rahvaga. Oleme jälginud Jumala kõnetust rahvale läbi Hoosea - otsekui räägiks isa lastega või mees naisega, armastaja armastatuga. Nüüd meenutab Jumal väga hellalt oma rahvale, millised on tõelise ja sügava meeleparanduse nõuded, mis tooksid rahva tagasi Isa sülle: ehtne spontaansus (s 2), mitte formaalsus; alandlikkus, mitte ülbus (s 3); järelemõtlemine (s 9), mitte mõtlematud, kontrollimatud kired. Selles viimases stseeniski ei püüa Hoosea peita rahva patte või nende tagajärgi. Selle asemel toidab ta rahva meelt ja südant sõnadega, mis aitaks neil pöörduda tagasi Jumala juurde ja avaks Jumalale tee ilmutada neile, mida Ta tegelikult nende südames teha tahab.
Loe veelkord salme 4-7; tunnistust Jumala tõotusest taastada oma rahvas viisil, mis toob tagasi ilu, jõu ja viljakuse. Kaheksandas salmis leiame nii Jumala armastuse kui ahastuse väljenduse - mõlemat annab Hoosea edasi väga tabavalt. Mõnikord me kõnnime, teinekord aga komistame. Jumal teab ja näeb meie inimlikku kõikumist ja see paneb Ta ohkama, ometi igatsusega. Võta siis täna aega Jumalaga, et Ta saaks sisestada su ellu jumalikku elu, täita sind kindlusega Tema kõikumatust armastusest ja ligiolekust, Tema armurikkuse viljaga.
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson