Pöördudes tagasi Aabrahami kui näite poole, esitab Paulus järgmised argumendid seaduse iseloomu kohta. Kõigepealt – kui tõotus on antud ühele seemnele –ei saa olla mitut erinevat täideviimise teed. Tõotuse täideviijaks sai Jeesus, mitte käsuseadus. 

Teiseks: käsuseadus ise tuli hiljem ning seetõttu ei tohi seda ära segada Jumala eelneva tõotusega mis oli rajatud usule; samuti ei saa hiljem tulnud seadus seda annulleerida.

Aga milleks siis käsuseadus? See oli antud ajutise tööriistana mis pidi „piirina” ümbritsema Jumala rahvast kuni aeg sai täis ja Jumala tõotus täideti lõplikult Jeesuses. Seadus ei vastandu tõotustele aga ei saa ka olla tõotuste täitjaks. Ainult Jeesus ning Tema antud Püha Vaim saab Jumala elu meis esile tuua.

On väga oluline seda mõista. Väljarändamisest alates on Seadusel olnud Iisraeli keskel identiteeti rajav tähendus. Ja kui Paulusel on õigus, siis juut olemine enam ei loe. See aga on juba väga karm sõna neile (juutidele), kelle terve elu ning suhe Jumalaga oligi rajatud käsuseaduse poolt piiritletud identiteedile. 

Ometi on Jeesuse sõna selge. Kui Jeesus on see kes täidab Jumala tõotuse, siis usaldus ning usk Temasse on asendanud käsuseaduse järgimise. Aga kui seaduse järgimine lõpeb siis see eraldusjoon mis lõi seni inimkonna kaheks, eraldades juudid paganatest kreeklasest, mehed naistest – ei ole enam järgitav, ei kehti enam. Sest nüüdsest tähendab Jeesusele kuulumine sama mis olla Aabrahami järeltulija. ( Ef 2:11-22; Mt 8:11)

Suur osa kannatustest ja lahknemistest kirstlaste keskel saab alguse identiteedist ning sellest staatusest, mis kellegi meelest teeb ta teistest paremaks. Kristuses aga on igasugune selline mõtteviis lõppenud. Sealhulgas ka uhkus nt mingisse konfessiooni või gruppi kuulumise üle: „ Issand, tänan sind, et ma ei ole nagu need….“