Apostli arutlused Moosese seaduse rollist või kehtivusest või kehtetuks muutumisest on nii keerulised ja raskelt jälgitavad, et ta teeb katse seletada seda – nagu vanas tõlkes ilusasti öeldi – inimlikul viisil. Ta alustab selle näitamisega, et armu tee on vanem kui käsu tee.

Paulus võtab testamendi, kui inimese viimse tahteavalduse, ning tuletab meelde, et keegi teine ei saa seda hiljem tühistada ega sellele midagi lisada. See tähendab, et Jumala poolt varem tehtud testamenti ei saa 430 aastat hiljem antud käsuseadus muuta kehtetuks, nii et see tühistaks tõotuse. Kui leping on kinnitatud, ei saa seda muuta ega midagi enam lisada (s 15). Seega hilisem käsueadus ei tühista varasemat usuteed.

Siis ta ütleb, et tõotused on antud Aabrahamile ja tema seemnele. Millised on need tõotused? Kõigepealt lubas Jumal anda kogu Kaananimaa Aabrahamile ja anda talle ka järglased. Jumala suurim tõotus Aabrahamile pidi täituma aga “seemnes” (mitte käsuseaduse pidamise läbi). Sest kui pärand tuleks käsuseaduse alusel, siis ei tuleks see enam tõotuse alusel, Jumal on aga Aabrahamile armu osutanud andes talle tõotuse.

 Paulus rõhutab sõna seeme, kreeka keeles “sperma” ainsuse vormi. “Aga tõotused on antud Aabrahamile ja tema seemnele.” Ei öelda “sinu seemnetele” otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta. “Sinu seeme” – see on Kristus.

Pühakirjas on oluline iga sõna. Siin ei ole juttu soost, nagu on redigeeritud Piibli 1997. a. väljaandes, vaid seemnest, nagu vanemates tõlgetes. Ja määrav on isegi sõna grammatiline vorm, et ta on ainsuses. Kogu arutlus suundub sellesse: tõotus ei ole antud järeltulijate suurele hulgale, Aabrahami soole, vaid tema seemnele, kes on Kristus.

Aabrahami lugu 1.Moosese raamatus on osa Iisraeli igatsusest “seemne”, saabuva poja järele, kes muudaks Jumala armu nähtavaks väga elaval ja täiesti uuel viisil. Temas saab Jumala tõotus täidetud. Lootus riietatakse lihaga (Jeesus sünnib inimesena siia maailma), ning Aabrahamile tõotatud õnnistus võib osaks saada kõikidele peredele üle maailma.

Paulusele on väga tähtis, et kõik, absoluutselt kõik sõltuks Jumala otsusest ja et mitte midagi ei oleneks inimese tegudest, nagu ta kirjutab roomlastele. Tee rahuni Jumalaga on see usutee, mida käis Aabraham (s 18). Me peame käima sama teed, uskudes Jeesusesse Kristusesse, kelles täitus Aabrahamile antud tõotus (vt s 14).