Paulus imestab, et Galaatia kristlased, kes olid viimaks kätte saanud Jumala erakordse tõotuse, igatsevad ikka veel elu käsuseaduse kuulekuse all. „Kuidas te pöördute jälle nõrkade ja viletsate algjõudude poole?“ (Gl 4:9) küsib ta, pidades silmas käsuseadust. Pauluse sõnastus on šokeeriv, sest taoline tagasipööramine oli tema jaoks mõeldamatu.

Salmides Gl 3:23-25 võrdles Paulus käsuseaduse rolli kasvataja omaga. Pauluse ajal oli perekonnas kasvatajaks (järelvaatajaks) sageli valitud ori, kellele oli usaldatud isanda laste eest hoolitsemine. Kasvataja ei olnud õpetaja, vaid tema ülesanne oli lapsed kooli saata ning suunata nende moraalset kasvatust. Kui laps sai täisealiseks, lõppes ka kasvataja vastutus tema eest. Gl 3:24 ütleb Paulus otse: "Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et saaksime õigeks usust."

Oli aeg kus me olime need “alaealised” ja kõige vähemad (mitte paremad orjadest), kellel polnud mingit nõudeõigust, ning ootasime “täisealiseni küpsemist järelvaatajate distsipliini all”. Kui Kristus tuli, lõppes käsuseaduse kasvataja roll, ning kõik inimesed võisid usu läbi Kristusesse saada Jumala lapseks (s 25,26). Kristuse tõttu muutus meie staatus täielikult: me ei pea enam olema orjad, vaid võime kuuluda Jumala perekonda kui lapsed lapsed ning Tema pärijad! 

Kristuses olemine tähendab kestvat viibimist Tema mõjusfääris ning see omakorda mõjutab kogu elu, eriti aga meie suhteid üksteisega. Salmis 28 sõnastab Paulus neid uusi suhteid iseloomustava “võrdsuse manifesti”.  Kuigi Kristuses ei ole inimestevahelised erisused kustutatud, pole seal enam ruumi mingisugusele diskrimineerimisele. Evangeelium suunab meid nüüd üksteist nägema Kristusest lähtuvalt, muutes nii kõik inimestevahelised suhted. 

Jumala laste päralt on uueks loodud universumi tõotus. Igavene elu ning elu Vaimus ei ole meile enam pelgalt teoloogiline mõiste, vaid tegelik, ehtne kogemus Jumala Isa ligiolekust. On täiesti mõeldamatu see kõik jätta ja tagasi minna!

Kummalisel kombel on aga tänapäeval tagasiminek paljude jaoks ikkagi kiusatuseks. Millegipärast peetakse tõhusamaks (ja vaimulikumaks) järgida erinevaid reeglistikke, millest mõned pärinevad Iisraeli loost, teised mitte, aga mille reegleid järgides ja “ristikesi tehes” saaks kinnitada enda õigsust Jumala ees. See mõtteviis on kantud kristlusele mitteomasest vaimsusest ja soovist omada käegakatsutavat märki Jumala äravalimise kohta. Taolise pürgimuse suund ei tulene usust, on ohtlikult väär, ning palju hullem seetõttu, et sisuliselt tühistab Jeesuse tehtud lunastustöö. 

Tõelise Jumala lapse tunnuseks on kogu südamest tulev kiindumus, sisemine igatsus ja usaldus mis sirutub instinktiivselt Isa poole. Enamik kristlasi kogeb aegajalt ka kahtluse hetki oma suhtes Jumalaga. Aga neil hetkedel on hea eneselt lapse kombel küsida: kas ma oma südames armastan Jumalat Isa? Lapse kombel sellele küsimusele vastates võid leida, et vaatamata sellele, mida oled teinud või tegemata jätnud, tõmbub su süda Isa poole ja ka kõige raskemas olukorras tahad sa eelkõige usaldada Teda, üle kõikide teiste. See “jah” su südames võib olla nõrk, aga see tuleb Jumala enese poolt kinnitatud ja Jeesuse lunastuse läbi sõlmitud lepingust, mis on sulle andnud Jumala lapse seisuse.