Paulus hoiatab Galaatia kristlasi tagasi “orjaõplve” pöördumise eest. Pole selge, kas ta viitab tänases tekstis erilistele päevadele ja aastaaegadele (s 10) silmas pidades juutide või paganate kalendrit. Oluline oli see, et taoline praktika hakkas neid noori kristlasi Jeesusest eemale viima. Kristluse alustõdede “kohandamine” valitsevale kultuurile, muude muganduste tegemine või reeglite lisamine on kiusatuseks ka kaasajal, ent sisuliselt sama ohtlik kui Pauluse ajal. Paulus tajus teravalt ohuolukorda ning tundis, nagu oleks autole tagurpidi käik antud siis, kui sõita tuleks hoopis edasi. Käsuseadus oli teinud oma töö - viies Jumala valitud rahva Messia Jeesuseni. Nüüd aga olid Jeesusega alustanud Galaatia kristlased, hakanud uskuma, et Jeesusest ei piisa ning neil tuleks tagasi käsuseaduse tegude juurde pöörduda. Paulus kardab, et nad on kaotamas oma usu tuuma ning unustanud sellele aluse rajanud Jeesuse töö tähenduse.

Pauluse isiklik ja intiimne palve keset teoloogilist diskussiooni võib tänast lugejat üllatada, kuid Pauluse lähedasi see ei üllatanud. Jeesuse tundmine oli tema jaoks sügavalt seotud inimsuhetega ning see mõjutas ka tema arvukaid sooje sõprussuhteid erinevate kogudustega. Ilmselt ei olnud Pauluse ja Galaatia koguduse vahelised suhted tavaliselt nii pingelised kui sellel hetkel. Mis oli siis põhjustanud selle, et Galaatia kristlaste kaastundlikkus ja avatus oli muutunud külmaks kahtluseks?

Sissetunginud juudistajad ei mõistnud evageeliumi; veelgi enam - et kuulajatele meeldida, olid nad evangeeliumi sõnumit tugevalt lahjendanud seepärast, et janunesid meeleheitlikult kiituse järele. Populaarsuse saavutamiseks oli neil vaja Paulust maha teha. 

Tegelikult pole see üllatav. Kui keegi on mõistnud armu ning usalduse sõnumit, siis tema jaoks muutub igasugune pürgimine staatuse või identiteedi järele (eriti veel käsuseaduse vahendusel) lihtsalt absurdseks. Sest mis võib ületada Kristuse pärijaks olemist? Kui aga inimese jaoks sõltub kõik tema enese esiletoomise oskusest, on asjad hoopis teised. 

On huvitav jälgida kuidas need Jeesuse näilised järgijad, kes olid üdini veendunud, et sooritus on usuelu sisu ja võti, on samas hirmsasti mures oma staatuse pärast ning hukkumiseni näljas uute jüngrite järgi. Miks nii? Aga kuidas muidu, kui lojaalsete järgijate toel, saaks valeõpetaja kinnitada oma kõikuvat usku/identiteeti ning tõestada et tal on õigus? Taoline enese "teenindamine" ei vali vahendeid ning isekatel motiividel moonutatud õpetus võib eksitada paljusid.

Pauluse suhtumine on absoluutselt vastupidine - tema näitab üles peaaegu emalikku hoolt oma Galaatia koguduse „laste“ vastu. Juudistajad aga olid mures mitte teiste vaid ainuüksi enese heaolu pärast. Jeesus ütles, et inimese elu vili näitab kõige selgemini, milline on tema südame suhtumine. See, kes püüab kõikidele meeldida, ei saa enesele lubada kellestki teisest hoolimist; see aga, kelle väärtus ja identiteet on rajatud Jumala armastusele ning Jeesuse lunastustööle, on vaba ja innukas teenima kõigega, mida Jumal talle on andnud.