On vähe tundeid mis võrduksid nendega kui õpetaja on tunnistajaks sellele kuidas tema õpilane korraga taipab mida talle õpetatakse - kui ta nö “paneb pildi kokku”.Aga samamoodi on vähe võrreldavaid tundeid nendega, kui õpetaja kogeb, et ükskõik kuidas ta ka püüaks, milliseid vahendeid ja sõnu ka kasutaks - ei jõua miski tema kuulajatele pärale.Tänases tekstis õpetab Jeesus lihtsaid, kuid võimsaid kujundeid kasutades kes Ta on, aga see variseridest ja õppimatutest inimestest koosnev rahvahulk ei suuda kuidagi taibata, millest jutt käib.Jeesus jätkab, selgitades et Ta läheb ära (s 21). Rahvale, kes ometi oli palju rännanud ning kaua võidelnud omaenese territooriumi kättesaamiseks, oli ka see raskesti taibatav. Variserid, kes kuidagi ei tahtnud isegi enesele tunnistada, et hauvad Jeesuse vastu salaplaane, küsivad nüüd, kas Jeesus kavatseb eneselt elu võtta. Jeesus ütleb siis otse, “puust ja punaselt”: “Ma olen teisest maailmast”. Aga variseridelt ei tule mingit reaktsiooni… Selle asemel püüavad nad Jeesuse päritolu tuvastada Iisraeli rahva raames ja isaliini kaudu (s 25,27). 

Me ei tea, kas variseride puhul oli asi arusaamises või juba ette valitud suhtumises, igal juhul olid nad jäigal positsioonil ning sisemiselt tegelikult suletud mistahes teistsugusele arusaamisele või Jumala ilmutusele. Jeesus seda neile ütlebki: “Kui te ei usu…” Takistus ei olnud arusaamises vaid valmiduses uskuda. Jeesus, kes selle uskmatusega seal silmitsi oli,  teadis ka selle kohutavaid tagajärgi ning hoiatab otse: “Siis te surete oma pattudesse.” Tolle aja ja rahva teadmises oli see kõige hullema stsenaariumi realiseerumine, aga isegi sellele hoiatusele, ei tule kohast vastust. 

Jeesuse sõnadest aimub kurbust ja võibolla ka väsimust ( s 25), kui Ta veelkord püüab neid üles raputada, kasutades teistsugust sõnastust:  “Mina olen....” ( s 24,28). Iga juudi peas juhib selline sõnastus otse tagasi sündmuse juurde, kus Jumal kirjeldas end Moosesele samade sõnadega (2Ms 3:14). Jeesus teeb kõik, et kuulajaid veenda, et Tema tuleb kusagilt mujalt, Ta kuulub mujale. Aga nad ei usu, ega võta vastu Tema sõnu.

Kuidas oleks Jeesus veel pidanud selgitama, et nende keskel on Jumala Poeg? Nad kuulsid ju oma kõrvadega Teda jutustamas oma Isast, edasi andmas Isa sõnu neile ning nad oli tunnistajateks Jeesuse igatsusele kõigiti teha oma Isa tahet. Mõned neist võisid olla isegi kuulnud Isa enese sõnu Jeesuse kohta kui Jeesus ristiti.Siiski tundub, et viimaks Jeesus enam ei ootagi mingit reaktsiooni oma sõnadele. Aga Ta ei eemaldu, solvunult vaikides, vaid jätkab kuulutamist, avaldades isegi sõnumi oma peatsest ristisurmast (s 28), öeldes, et siis nad mõistavad. Meie teame, et ka siis kui Jeesus ristil rippus ei saanud enamik rahvast ega ka variseridest ikkagi aru, mis toimub. Nad ei uskunud.

See väljakutse: elada siin kurjas, kiirustavas ja uskumatus maailmas ja samas olla teadlik nähtamatust ja igavesest maailmas meie ümber, usaldada seda enam - on samamoodi ka meie väljakutse. Kuigi me ei saa iial lõpuni mõistma Jumalat, on meil vaja otsida aina sügavamat arusaamist taevasest nägemisest, Jumala vaatenurgast ning lähtuda sellest oma valikutes, sest ainult nii pääseme uppumisest oma pimedusse ja pattudesse.  Vastasel korral võib meiega minna nagu Jeesuse kuulajategagi - et me küll kuuleme kuid see ei too meie ellu vabadust ega päästet.