Psalmist rõhutab salmis 2 oma vääritust: ta vaid vaatab paludes oma Isanda poole, mitte ei nõua seda, mis võiks kuuluda talle kui Jumala rahva liikmele. Samas õhkub lausest ka järjekindlust: ta palub seni, kuni Jumal talle armu annab.

Psalmist võrdleb enda ja Jumala suhet piltlikus keeles teenija ja isanda omaga. Teenija vaatab oma isanda käte peale. Käed on need, mis võivad jagada hüvesid, kuid ka jagada käsklusi. Nii on psalmist püsivalt palumas armu, kuid valmis ka kuuletuma oma Jumalale.

Milles siin armuandmine seisneb? Võib oletada, et psalmist kannatas põlguse all ebaõiglaselt. Võimalik, et ta pöördus oma hingepiinades kõikvõimsa Jumala poole, taastamaks oma positsiooni ühiskonnas või lihtsalt pääsemaks õelate kuulujuttude eest.

Laulu autor on eeskujuks just sellega, et inimsuhetes ei asu ta ise kätte maksma „uhketele“ ja „jultunutele“, vaid pöördub lahenduse saamiseks alandlikult Jumala poole, ometi mitte kärsitult, vaid järjekindlalt.