Loe läbi alltoodud kirjakoht: Markuse 14:43-52
Jeesus vangistatakse43Ja otsekohe, kui Jeesus alles rääkis, saabuski Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja koos temaga mõõkade ja nuiadega meeste salk ülempreestrite ja kirjatundjate ja vanemate poolt.
44Aga tema äraandja oli andnud neile leppemärgi: "See, kellele ma annan suud, ongi tema. Tema võtke kinni ja viige valve all ära!"
45Ja Juudas tuli ja astus kohe Jeesuse juurde ja ütles: "Rabi!" ja andis talle suud.
46Aga nemad panid käed tema külge ja võtsid ta kinni.
47Ent üks juuresolijaist tõmbas mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära.
48Ja Jeesus hakkas neile rääkima: "Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma?
49Ma olen olnud päevast päeva teie juures pühakojas õpetamas, ja teie ei ole mind kinni võtnud! Kuid kirjad peavad täide minema!"
50Ja kõik põgenesid, jättes ta maha.51Ja Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes oli särgiväel.
52Ja nad püüdsid teda kinni võtta, aga tema jättis linase särgi ja põgenes alasti.
Juudas oli vangistajatega kokku leppinud, et suudluse kaudu näitab ta neile kätte õige isiku. Aia hämaruses võis leppemärk vajalik olla. Kuid hämmastav on see, et Juudas valis selleks suudluse – sõpruse märgi. Ta sündsustunne oli kustunud.
Imetlusvääne on Jeesuse käitumine nendes sündmustes: olles alandlik, säilitas Ta samas julguse. Ta oli selleks valmistunud valvates ja palvetades ning oskas kõiges näha Isa tahet. Peetrus aga seda ei osanud. Tema ja ka teiste jüngrite jaoks oli tegemist hävinguga, mis tuli ära hoida. Peetrus haaras mõõga. See, et lööja oli Peetrus, selgub Johannese evangeeliumist. Ta soovis aidata oma õpetajat, kuid tegi seda valel viisil ning osutus pigem takistuseks Jumala plaani täideminemisel.
Oma etteheitega vangistajaile (s 48, 49) näitab Jeesus, et nende käitumises puudus mõistlikkus ning et selline teguviis ei ole dikteeritud arukusest, vaid kurjusest. Patt ei tee kedagi targaks. Sõna ütleb, et tarkus algab jumalakartusest (Õp 1:7).
Kes on see noormees linases särgis, kellest räägitakse 51. ja 52. salmis ja miks lugu siia üldse kirja pandud on? Võime arvata, et see peab omama evangeeliumi autori silmis suurt tähtsust. Paljude evangeeliumide uurijate arvates on tegu Markuse endaga, kuna lugu esineb ainult siin. Miks ta selle siia lisas? Ehk sellepärast, et näidata, kuidas temagi oli hetkeks Jeesuse lähedal Tema kannatuse ööl.