Mõtle siin just praegu kuuldud uurimusele, et eestlased on ületöö poolest maailmas esirinnas. Hingamispäev väljendab inimesele ja Jumalale, kes on tema tegelik isand, kelle pärast sina ja mina oleme nõus kõrvale panema kõik ja võtma terve päeva, et olla osaduses Jumalaga. Ja kui meie töö karjub liiga kõvasti ja hoiab meid kuude kaupa oma lõa otsas, siis me oleme elava Jumala ja hingamise Temas asendanud surmatoova kurnamisega.
Teiseks peaksime täna küsima, kas miski võtab minu hingamise ära isegi siis, kui ma pean hingamispäeva? Võibolla mul on liiga palju kohustusi, mis on seotud hingamispäevaga näiteks või reegleid või inimeste seatud vaevamisi, mis täidavad selle päeva nii, et ma tegelikult Jumala ette ei jõuagi? Kirikus võib ju käia ja seal väga palju kasulikku korda saata, aga kui tol päeval inimese süda ei jõua Jumalale lähemale ja tema osadus Jumalaga ei suurene, siis me oleme variseride lõksu sattunud. Jumalale pole ju vaja meie tegusid, Jumal ootab, et kohata meie südant. Ja justnimelt usu eksperdid võivad siin märkamatult komistada. Hingamise võib meie päevast võtta ka vaen südames või solvumine või see, kui me kedagi pingsalt jälgime, et kas ta jälle eksib sealsamas, kus ma arvan, et ta eksib, või veel midagi, mis täidab meid nii, et hingamine meisse ei pääse? Võibolla ka vaev või haigus või teovõimetus. Ükskõik, mis see ka poleks, ainuke võimalus hingamisse tagasi jõuda on teha seda, mida tegi kuivanud käega mees: minna Jeesuse juurde, sest Tema on hingamispäeva isand ja Tema on ütelnud “Tulge minu juurde kõik vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!”
Ja kolmandaks peaksime me vaatama, kas meie ümber hingamine suureneb neil päevadel, nii nagu Jumal seda soovib. Kas me teeme neidsamu armu ja halastuse tegusid nagu Jeesus ja toome au niimoodi Jumalale oma tegemise, suhtumise ja sõnadega, sest on ju Jumala eesmärk, et hingamisse saaksid kõik, mitte ainult valitud, ja kui me vaatame, siis meie ümber on nii palju neid, kelle juurde Jumal meid tahab läkitada, et saaks rohkem hingamist olema.