Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 7:11-17
Jeesus äratab surnuist Naini noormehe11Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast.
12Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda.
13Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: "Ära nuta enam!"
14Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!"
15Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.
16Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: "Meie seas on tõusnud suur prohvet!" ja "Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!"
17Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonda.
Nii on see ka antud situatsiooni esitamisel.
Naini linna väravas (linna kõige olulisemas paigas) kohtume leinaprotsessiooniga. Leinati üksiku ema ainust poega. Olukord oli kaastunnet äratav – naine oli lesk ja jäänud nüüd täiesti üksi. Esimesel sajandil tähendas see aga üksikule naisele väga keerulist ja rasket igapäevaeluga toimetulekut.
Seega pilt, mida Jeesus koos jüngritega nägi, tekitas kaastunnet.
Salmis 13 nimetab Luukas Jeesust esimest korda Issandaks, arvatavasti selleks, et rõhutada ja näidata selles olukorras Jeesust kui surma võitnud Issandat, kes suudab ka lootusetut olukorda lahendada. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et keegi ei küsinud Jeesuselt midagi, vaid situatsioonist liigutatuna võtab Jeesus ise initsiatiivi ja astub poisi juurde. Ta ütleb lihtsalt sõna ja ime leiab aset. Ei midagi muud.
Ilmsiks saab aga erakordse suurusega Jumala au. Lesknaine ja rahvas ülistavad Jumalat ja kogevad tema ligiolu ning armu.
Soovin, et ka meie märkaksime mitte üksnes suurtes imetegudes, vaid ka väikestes imedes Jumala armukätt ja halastust meie üle.