Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Mo 3:1-7
Aadam ja Eeva1Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?"
2Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja,
3aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!"
4Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte,
5aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja."
6Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.
7Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.
Mis on siis see oht? Jumal oli loonud maailma, asetanud inimese elama Eedeni aeda, kus oli kõik, mida inimene vajas. Mis võib ohustada, kui kõik on olemas?
Madu, hingevaenlase sümbol, tuli naise juurde libeda jutuga. Ta ei valetanud, vähemalt mitte kohe alguses. Lihtsalt üks kaval, tagamõttega küsimus: "Kas tõesti kõikide puude viljad on keelatud?" Inimesed olid saanud Jumalalt ühe keelu: mitte süüa ühe puu viljast. Naine tegi selle keelu igaks juhuks natuke karmimaks: me ei tohi... (s 3). Nii sageli on inimestel kalduvus teha rangemaid reegleid, kui Jumal on ette näinud. Eks rangetel reeglitel on ikka üks eesmärk: mitte eksida, olla kindlad, et kõik on väga hästi.
Saatan kasutab selle kavalalt ära. Võib temagi veidi eksida: oh ei, te ju ei sure, lihtsalt Jumal ei taha teid liiga targaks teha... Sellest piisas kahtluse äratamiseks naise südames. Võib-olla polnud ta enne seda puud eriti tähelegi pannud. Nüüd ei saanud ta sellelt enam silmi lahti. Ja lõpuks oli naine kaotanud – ja mees temaga koos.
Tegu ise ei paista just eriti raske patt olevat: süüa ühest keelatud puust. Küll aga näitab see tegu täpselt inimese nõrkust. Nii lihtsas asjas ei suutnud inimesed Jumalat usaldada, nii kergesti jäid nad uskuma saatana valet. Inimene tahtis olla parem, kui ta oli.
Me kõik oleme Aadama lapsed. Meid kõiki proovitakse lihtsate asjadega.