Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Mo 6:1-22
Aadama järeltulijad1Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid,
2siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.
3Aga Issand ütles: "Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!"
4Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed.Noa ja veeuputus5Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,
6siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.
7Ja Issand ütles: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!"
8Aga Noa leidis armu Issanda silmis.9See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis koos Jumalaga.
10Ja Noale sündis kolm poega - Seem, Haam ja Jaafet.
11Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.
12Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud.13Ja Jumal ütles Noale: "Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nemad koos maaga.
14Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga!
15Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart;
16valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi!
17Sest vaata, ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik, mis maa peal on, peab hinge heitma!
18Aga sinuga ma teen lepingu ja sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga.
19Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama: need olgu isane ja emane.
20Lindudest nende liikide järgi ja loomadest nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid jääda elama.
“Maailma külgetõmbejõule allumine on suurim patt.” Simone Weili sõnad väljendavad valikut, mis on meie kõigi ees: pühenduda elavale Jumalale või uskmatu maailma külgetõmbele teed anda. Noa tundis seda deemonlikku gravitatsioonijõudu inimühiskonnas, mis avaldus imelikes ettekujutustes (s 1-4), nagu jumalatteotavad geneetilised mutatsioonid (s 2) ja pooljumalad, kes järgivad oma kiskjalikku lõbujanu (s 4). See loob luupainajaliku visiooni mässavast inimesest kui metsikust jumalavihkajast oma kõrgis tõmbes üliinimliku poole. Deemonlik ei ole tingimata selgelt silmatorkav oma ilmingutes, ta imbub läbi ka igapäevastest hoiakutest. Jeesus kirjeldas Noa päevi kui enesega rahuloleva, apaatse, endasse neelava ja kergemeelse ühiskonna aega, kes naeruvääristas järgimist Jumala kutsele. Kas see tundub tuttav? Selline ülekaalukas üksmeel avaldab kohutavat tõmmet usklikule vähemusele. Noa sõnakuulelikkus on hämmastav. Kuidas ta selle saavutas? Kuidas tuli Jumala kutse sellise veendumuse ja väege tema meeltesse, et oli piisav trotsimaks maailma külgetõmbejõudu, et Noa suutis teha kõike nii, nagu Jumal käskis (s 22), ja vastas praktilise kuulekusega asjadele, mis ei olnud silmaga nähtavad? Seletus on, et ta käis koos Jumalaga (s 6). Kuid kui see fraas väljendab ebamaist müstilist visiooni, mis tugineb spirituaalse jõu saladuslikele vedrudele, peame meeles pidama, et kuulekus Jumalale on Temaga ühtekuuluvuse tunnistamine. Saagides laudu ja lüües naelu laeva jaoks kõndis Noa koos Jumalaga. Iga pintslitõmbega ta sai üle suurimast patust – maaila külgetõmbejõule allumisest. Jumala kutse kasvab veendumuses ja selguses meie südametes, kui me teeme seda.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon