Jeesuse ülempreesterlik palve oma jüngrite ja teiste usklike eest rääkis ühtsusest: “et nad oleksid üks, nagu meie oleme üks”.Tänane kirjakoht mainib Jumalat kolm korda (s 5, 6, 7) ja Jeesust neli korda (s 3, 5, 6, 7). Tema on see, kes teeb kristliku ühtsuse võimalikuks. Tema kolmekülgne loomus Isa, Poja ja Püha Vaimuna demonstreerib täiuslikku ühtsust. Maailmas eksisteerivad hoiakud on tihti ühtsuse vastu, sest inimesed on tavaliselt enesekesksed ja püüdlevad asju, mis on neile kasulikud. Teisalt näeme kolmainsuses armastavat suhet, mis on suunatud endast väljapoole, teistele. Jumal ise näitab meile, mida ühtsus tähendab kristlastele: teiste eest palvetamine, nendega koos olemine, teiste heaks töötamine ja neile poolehoiu avaldamine, jagamine, tänulikkus. Tõeline (mitte pinnapealne) ühtsus on Jumala and ja saadakse palvevastusena (s 5). See ei ole ainult tülide puudumine. Koguduses avaldub see lähedaste, aktsepteerivate suhetena kõigi liikmete vahel, hoiakutena, mis otsivad teiste kasu (mitte omakasu) ja toetavate ning ülesehitavate tegevustena, julgustusena, mis tuleb Jumala Sõnast. Kodukogudused Roomas vajasid seda ühtsust, sest erineva religioosse, haridusliku, sotsiaalse ja kultuurilise taustaga liikmete vahel olid suured erinevused. Suurte koguduste kirjus liikmeskonnas on ühtsust saavutada raske, sest võimatu on omada kõikidega lähedasi suhteid. Sellepärast on liikumine, mis pooldab väikesi gruppe ja kogudusi, nii tähtis. Ainult näost näkku kohtudes on võimalik toetada nõrgemaid liikmeid, armastada ja tervitada üksteist hoolimata radikaalsetest erinevustest, ning üksteist üles ehitada vastastikuses suhtes, mille keskmeks on Jumala Sõna. Just see, et Jumal võib korda saata võimatut, toob Talle kiitust ja au.