Pärast einet esitab Jeesus Peetrusele kolmekordse misjonikäsu ja seega on tühistatud Peetruse kolmekordne Jeesuse salgamine. Nii salgamine kui ka kutse misjoniks toimuvad mõlemad lõkke ümber, asjaolu, mida Peetrus kindlasti ei saanud tähele panemata jätta.
Jeesuse arm on ülevoolav. Kuid see ei ole odav arm. Selles on peitus nii tugev kui ka õrn distsipliin. Peetrus oli läbi kukkunud. Jeesus tahab nüüd teada, mis on ta südames. Niisiis, mitte üks kord, vaid kolm korda küsib Ta läbitungiva küsimuse: “Kas sa tõesti armastad mind?” Johannes kasutab erinevaid sõnu armastuse kohta, kuid ilmselt ainult selleks, et teksti ilmestada. See on kõige olulisem küsimus üldse, mida esitatakse. Jeesusel on vaja teada mitte ainult Peetruse plaanidest, andidest, ressurssidest ja kavatsusest, vaid ka tema südamest.
Peetrus ei pea kaua mõtlema, tal on vastused valmis. Peetrus on alati kiire – liiga kiire. Võibolla sellepärast küsitleb Jeesus teda nii põhjalikult. Peetruse kolmas vastus on erinev teistest. Ta justkui kõhkleb hetkeks ja tunnustab Kristuse kõiketeadmist. Jeesusega ei lähe läbi petmine või teesklemine. Ta näeb otse läbi meie väljenduste meie südame tegelikku olukorda. Kui Peetrus on selle selgeks saanud, tekib lootus.
Oma taaskinnitatud armastusega ja süttinud alandlikkusega nõustub Peetrus vastu misjonikäsuga olla alamkarjane, toita ülemkarjase, Kristuse karja. See on hetk, mida Peetrus ei unusta kunagi, nagu tema hilisem käitumine näitab.
Vestlus jõuab haripunkti, kui Jeesus ütleb Peetrusele: “Järgne mulle!” Neid sõnu kasutas Jeesus algul, kui kutsus Peetrust. Nüüd, vaimse juhi karjääri märkimisväärses punktis neid korratakse. Kõik, mida Peetrusel on vaja teha, et olla efektiivne karjane, on olla kuulekas jünger.