Pühapäev, 30. Aprill 2006
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 55
Palve valelike vastu1Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
2Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
3Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
4vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
5Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
6Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
7Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
8Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
9Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
10Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
11Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
12Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
13Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
14vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
15kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
16Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
17Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
18Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
19Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
20Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
21See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
22Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
23Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
24Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
Kas on õudsemaid asju, kui lähedane sõber, keda oled kõiges usaldanud, su raskel hetkel maha jätab? Võib juhtuda, et sellest kasvab välja usaldamatus inimeste vastu üldse. Hetkeks võib kibestus kanduda ka Jumala peale – miks Ta lubas seda juhtuda? Või jääb siiski Jumal pettunud inimesele veel ainukeseks ja viimaseks toeks?
Ei ole kusagil öeldud, et kristlaste elu peab maailmas kerge ja probleemideta olema, nii võivad elada vaid need, kes kaasinimeste kannatusi südamesse ei võta ja hädalistest mööda kõnnivad.
Lauliku sõnadest kumab läbi tingimatu usaldus Jumala vastu: Aga mina tahan hüüda Jumala poole ja Issand aitab mind (17). Ta teab, et õiglus võidab ja vale ning halb saavad karistada. UT-s näeme, et Issand on armulik ka kahetsenud salgaja vastu: Peetrus jääb endiselt esimeseks apostliks.
Kui inimene sõbra pettusest tingitud sisemise segaduse päevadel toetub kindlalt Jumalale, on tal veel üks eelis – veidi aja mööduses suudab ta taas usaldada inimesi enda kõrval.
Tea, sõber, et Jeesus on kannatanud sedasama. Sellepärast on Tema ka salatute ja reedetute “Immaanuel”, see tähendab “Jumal meiega”. Tema kannatab koos nendega, kuni kannatuste ajad saavad mööda.