Mõte, mida siin edasi antakse on see, et Jumalale kuulub kogu meie kiitus, kogu meie tänu ja ülistus. Samas ei jää ta selle mõtte juurde seisma. Salmid 10-12 kirjeldavad seda, kuidas psalmistil oli aeg, kus ta läks läbi kõikvõimalikest raskustest ja katsumustest. Siin öeldakse, et Jumal katsus teda läbi, sulatas ja selitas, nii nagu hõbedat. Pani ta tulle ja vette ja siis viis ta välja küllusesse. See kirjeldab läbikatsumise aega või sulatamise, selitamise aega. Hõbeda sulatamise eesmärk oli ajada see metall nii kuumaks, lausa sulamiseni välja, et võiks eraldada kõik selle räbu ja kõik selle, mis selle kvaliteeti kahandab. Täpselt samamoodi, ütleb psalmist, on Jumal teinud temaga. Jumal sulatas teda selleks, et eraldada kõik see räbu, mis ei ole Jumalale meelepärane ja seejärel viis Jumal ta küllusesse. Ma usun, et see on üsna tüüpiline kõige selle jaoks, mida meie oma elus oleme samuti. Ei ole kõik päevad sellised, kus me võime rõõmsad olla, et kõik läheb hästi, Jumala ligiolu on võimsalt kohal, me ei näe mingeid erilisi probleeme, raskusi või katsumusi. Meil kõigil on selliseid sulatusaegasid. Kuid mida me nendel aegadel tegema peaksime? Siin kirjeldatakse seda, kuidas ta on läinud sellest läbi ning hoidnud Jumalast kinni. Ja siis kiidab Jumalat. Salmis 13-15 ta kirjeldab, kuidas ta tasub Jumalale need tõotused ja need ohvrid, mida ta on lubanud tuua siis, kui ta oli raskustes. See kõlab väljapressimisena, aga tihtipeale see nii kipub olema, et siis, kui me oleme sattunud raskustesse, siis me otsime Jumalat intensiivsemalt, siis me oleme valmis tõotama Jumalale, et kui Sa mind nüüd sellest olukorrast ka välja päästad, siis ma teenin Sind, siis ma olen valmis kuuletuma Su kutsele. Kui ta on nüüd sellest sulatusajast läbi läinud, siis psalmist kutsub üles ning ütleb, et tulge kõik, kes te Jumalat kardate ja ma jutustan teile, mida Jumal on teinud. See ei ole mitte juhuslik järjekord. Kõigepealt ta ülistab Jumalat, siis on ta raskustes, siis on nii-öelda kõrbeajad, raskused, kiusatused, katsumused. Ta läheb nendest läbi, siis hakkab evangelistiks, hakkab kuulutama teistele, mida Jumal on talle teinud. Hakkab rääkima sellest, mismoodi Jumal on ta palvetele vastanud, kuidas Jumal on kuulnud ta palvehäält, mismoodi ta südames ei olnud mingit nurjatust, see on ilmselt tagajärg sellest, et ta on läinud läbi sellest sulatusprotsessist. Ma usun, et ta tahab sellega öelda, on see, et alles siis, kui ta oli läinud läbi tulest ja veest, kõiksugu sulatamistest, alles siis oli ta valmis kuulutama seda Jumala suurust, Jumala headust nii Jumala kui inimeste ees nii, et sellel on kaalu. Tihti on see nii, et ilma selleta, kui inimene ei ole sellistest asjadest läbi läinud, siis tema ohvrid, tema kuulutamine, tema palved on jõuetud. hoopis teine asi on kuulata inimest, kes on maksnud hinna, kes on läinud läbi raskustest ja siis ta jutlustab sellest. Kui meile näiteks räägib keegi, kes on elanud nö vati vahel, räägib sellest, et me peame võtma oma risti enda peale, peame maksma hinna jne, siis see on kuidagi õõnes jutt, see ei avalda meile muljet, sellel ei ole kaalu, sellel ei ole sellist väge sees. Samas, kui seda räägib inimene, kes on ise tulnud läbi oma võitlustest, oma sulatamistest, oma kõrbeaegadest, siis sellel on hoopis teine meelevald ja hoopis teine kaal meie silmis ja ma usun ka et Jumala silmis. Nii et kui me satume sellistesse olukordadesse, siis näeme seda kui võimalust, mille läbi me võime saavutada suuri usuvõite, mis omakorda näitavad inimestele Jumala suurust. Et me olime raskustes, me olime tules ja vees, kuid Jumal oli meiega ka siis ning tõi meid sellest välja. Keegi ütles selle kohta nii, et suured võidud tulevad suurtest lahingutest. Kõigile meeldib saavutada suuri võite, kuid tihtipeale me püüaks vältida neid suuri lahinguid. Samuti ütles keegi, et suur usk tuleb suurtest katsumustest. Tundub olevat jälle sama lugu, et me tahame suurt usku, palume seda Jumalalt isegi, kuid Jumal tihtipeale ei vasta meile. Kunagi ei vasta meile nii, et Ta lihtsalt paneb selle usu meile südamesse, vaid Ta paneb meid olukordadesse, kus me oleme sunnitud selles olukorras kas Jumalat usaldama või Temast ära pöörama. Siis, kui me sellest läbi läheme, siis on sellest läbi läheme, siis on sellest teooriast saanud tegelikult praktika. Kui me siis ütleme, et Jumal on suur, siis me teame, et me ütleme seda meelevallaga, sest me oleme näinud Jumala suurust ka siis, kui meie jaoks oli võibolla kõige raskem aeg.